Minu Costa Rica. Tohtrielu troopikas
Liis Paltsmar
Lendan Costa Ricasse otse ülikoolipingist pärast Hippokratese vande andmist. Olen elevil võimalusest praktiseerida Kesk-Ameerika suurimas lastehaiglas, kuhu tulin üheksaks kuuks vabatahtlikuks. Võtan iseenesestmõistetavalt seda, et hakkan tööle arstina. Kohale jõudes selgub, et päris nii see siiski ei ole. Võitlen pidevalt, et oma vabatahtliku T-särki arstikitli vastu vahetada, kuid selle käigus ununeb, mille pärast tegelikult siin olen – tahtsin näha väikeste inimeste silmi säramas. Mõne aja pärast avaneb mulle siiski ka arstikabineti uks ja saan tohtrirolli sisse elada, unustamata hetkekski seda, mida vabatahtlikuks olemine rõhutab: oluline on näha inimestes rõõmu, mitte ainult keskenduda haigustele. Costa Rica pakub mulle muudki peale arstielu. Tantsin salsat, vallutan randu ja vulkaane, tutvun merikilpkonnade uue elu imega, üritan oma silmaga lähedalt näha laisklooma. Seda maad peetakse üheks õnnelikumaks riigiks ja pakun üht killukest sellest õnnest ka lugejale!
Liis Paltsmar
Minu Costa Rica. Tohtrielu troopikas
Minu perekondadele nii siin- kui sealpool Atlandi ookeani. Te olite mu moraalne ja materiaalne tugi, elasite üle minu korduvad rahakotikaotused ning rändasite koos minuga hoolimata palavikust ja hõõrutud jalgadest
SISSEJUHATUS
Kui olin 16aastane, sattusin juhuslikult noorteorganisatsiooni EstYES[1 - EstYES – Estonian Youth Exchange Service ehk Eesti Noortevahetuse Arengu Ühing.] korraldatud rahvusvahelisele õppereisile, mis tol korral toimus küll Eestis, kuid mille kokkutulnud rahvaste paabel hõlmas peaaegu poolt Euroopat. See üritus avas ukse uude ja huvitavasse maailma, mis viis mind edasi erinevatele rahvusvahelistele noorsoovahetustele, seminaridele ja töölaagritesse. Tänu EstYESile hakkasin maailma ja inimesi nägema hoopis teise külje alt. Kogesin, et laias laastus on inimeste mured ja rõõmud igal pool sarnased – olgu siis Eestis, Hispaanias või hoopis Aafrikas. Erinevused seisnevad eelkõige pisiasjades, millest sünnivad ka kultuurišokid ja konfliktid. See kõik oli nii põnev, et minus süttis soov mõnda kultuuri täielikult sisse elada, ja parim võimalus selleks tundus veeta kusagil aasta vabatahtlikuna.
Pärast keskkooli lõpetamist pidingi esiti minema Saksamaale. Olin juba projekti välja otsinud ja nad olid nõus mind vastu võtma, kuid 18aastasena tundus kogu sellest paberimajandusest läbipuurimine lõpuks siiski liigse eneseületusena. Otsustasin minna kergema vastupanu teed ning leidsin end paar kuud hiljem hoopis Tartu ülikoolist meditsiinitudengina. Ülikoolielu oli parim aeg, mida olin senini elanud, ent samas kummitas kogu aeg see miski, mis oli tegemata jäänud.
Hippokratese vanne antud ja arstidiplom käes, oli maailm jälle valla. Otsustasin eirata kõiki sotsiaalseid reegleid ja vanemate kolleegide kommentaare stiilis „Liis, kus on sinu ambitsioon?“. Tegelikult olid mul ambitsioonid täiesti paigas. Ma ei õppinud arstiks sellepärast, et karjääriredelil kõrgele ronida, vaid soovist inimesi aidata. Tunnen, et just see on minu missioon, ja selle juurde on algusest saati käinud soovunelm minna tööle Aafrikasse. See tekkis mul kunagi ajalootunnis, kui õpetaja rääkis misjonäridest Aafrikas. Kirjutasin samal hetkel pinginaabrile paberilipaka peale, et minust saab õpetaja või arst – nende erialade inimesi olevat Aafrikas kõige rohkem vaja.
Vabatahtlikku tööd otsima hakates teadsin täpselt, et projekt peab olema seotud meditsiiniga ja eelistatavalt väljaspool Euroopat. Aafrikasse minekuks aga ei leidnud kahjuks midagi sobivat. Seevastu vaatas mulle juba esimesest brošüürist vastu võimalus töötada lastehaiglas Costa Ricas. Seekord ei jõudnud mu silmgi pilkuda, kui olin Euroopa Noorte büroole esitanud avalduse Euroopa Vabatahtliku Teenistuse kaudu rahastuse taotlemiseks.
Ma ei teadnud Costa Rica kohta midagi. Kuulusin nende inimeste hulka, kes küsisid: „Costa Rica? Hmm, seal on ko