Vari aja sГјgavusest

H. P. Lovecraft

Õudusklassiku jutukogu nimiloos vallutab ühe Miskatonicu ülikooli professori teadvuse võõras olend, kes asub uurima inimkonna varjatud okultset ajalugu. Jutustuse «Värv maailmaruumist» tegevus keerleb 1882. aastal Arkhami lähedale kukkunud salapärase meteoriidi ümber, mis kuidagi jahtuda ei taha. Kirjandusajaloolist ülevaadet «Üleloomulik õudus kirjanduses» peetakse parimaks õuduskirjanduse kujunemisloo kokkuvõtteks ning Lovecrafti säravaimaks esseeks. Kirjanik peatub selles põhjalikult nn. gooti romaanil, kirjeldab kõigi olulisemate 19. sajandi õuduskirjanike loomingut ning jõuab välja oma otseste eelkäijate M. R. Jamesi, Arthur Macheni ning Algernon Blackwoodini. Tõlkijateks Priit Kenkmann, Iris-Barbara Jeletski, Martin Kirotar. Sarja koostaja Raul Sulbi.

H.В P. Lovecraft

Vari aja sГјgavusest

VГ„RV MAAILMARUUMIST

Arkhamist läänes kõrguvad metsikud künkad ja leidub orge, mille sügavaid laasi ükski kirves eales raiunud pole. Seal on hämaraid kitsaid jäärakuid, kus puud kasvavad fantastiliste nurkade all, ning kus nirisevad kitsad ojakesed, mis pole eales püüdnud päikesevalguse läigatust. Laugematel nõlvadel asuvad talumaad, iidsed ja kivised, millele ehitatud jässakad, samblassekasvanud majad lasuvad igavikulistena vanade Uus-Inglismaa saladuste kohal suurte vägevate kaljuseinte varjus. Ent nüüd on need kõik tühjad, laiad korstnad varisemas ning sindeldatud küljed kummumas hädaohtlikena madalate viilkatuste all.

Vana rahvas on ära läinud ja võõrastele ei meeldi siin elada. Kanadaprantslased on seda üritanud, itaallased on üritanud ning poolakadki on tulnud ja läinud. Asi pole milleski, mida saaks näha või kuulda või mõistusega võtta, vaid milleski, mida ette kujutatakse. See koht ei ole kujutlusvõimele hea ega too öösel rahulikku und. See vist ongi, mis võõraid eemal hoiab, sest Ammi Pierce pole neile kunagi rääkinud asjust, mida ta Kummalistest Päevadest mäletab. Ammi, kelle pea pole juba aastaid päris korras olnud, on ainus, kes jäänud ja kes Kummalistest Päevadest veel kõneleb, ja temagi julgeb seda vaid seetõttu, et ta maja on nõnda lähedal Arkhami ümbruse avaratele väljadele ja käidavatele teedele.

Kord viis tee üle küngaste ja läbi orgude, möödudes sealt, kus praegu asub hävinud nõmm, ent rahvas lõpetas selle kasutamise, ja nii rajati uus, mis teeb lõunas pika käänaku. Jälgi vanast võib taastuva kõnnutaimestiku vahelt veel leida ning ühtteist jääb kahtlemata alles isegi siis, kui pooled orgudest uue veehoidla tarbeks üle ujutatakse. Siis raiutakse need sünged metsad maha ning hävinud nõmm saab uinuma sügaval siniste vete all, mille pind peegeldab taevast ja võbeleb päikesepaistes. Ning Kummaliste Päevade saladused saavad üheks sügavike saladustega; üheks vana ookeani salajaste pärimuste ning ürgse maapõue kõigi müsteeriumidega.

Kui ma läksin küngastele ja orgudesse uue veehoidla tarbeks vaatlusi tegema, siis öeldi mulle, et too paik olla kuri. Seda öeldi mulle Arkhamis, ning kuna see on väga vana ja nõialegendidest tulvil linn, siis arvasin ma, et too «kurjus» peab olema miski, mida vanaemad on lastele läbi aastasadade jutustanud. Nimi «Hävinud Nõmm» näis mulle väga imeliku ja teatraalsena, ja ma arutlesin, kuidas see võis olla siinse puritaanliku rahva folkloori jõudnud. Siis vaatasin läände jäävat nõlvade ja jäärakute sünget segadikku oma silmaga ega imestanud enam millegi üle peale paiga enda iidse salapära. Kui ma seda maad nägin, oli hommik, ent vari luuras seal alati. Puud kasvasid liiga tihedalt koos, ning nende tüved olid liiga jämedad ühegi terve Uus-Inglismaa metsa kohta. Hämarail alleedel nende vahel oli liiga palju vaikust, ja pinnas oli liiga pehme ligedast samblast ja lõputute kõdunemisaastate kihistustest.

Lagedates kohtades, enamasti vana tee äärtes, olid väikesed nõlvakutalud – mõnedes veel kõik hooned püsti, mõnedes vaid üks või kaks, ning mõnedest järel vaid üksik korsten või kiirelt mullag