Labida peal
JГјri V. Grauberg
Osvald on lahke lahtiste kätega töömees, kes saab hakkama kõiksuguste töödega. Tegelikult on tema põhitööks siiski suures büroohoones elektrimajanduse eest hoolitsemine. Ühel päeval ta vallandatakse töölt, sest ta ei täitnud kliendi nõudmist. Mis saab edasi… Inrek on noor arvutispets, kes otsib endale päris oma tüdrukut. Leiabki, kuid kas toob see oodatud õnne? Autor on osanud kirja panna tänase Eesti elu peegelpildi inimeste õnne ja heaolu otsingutest. Ja millise hinnaga see saavutada…
Saateks
Hea SГµber!
Romaan “Labida peal” on subjektiivne, kirjanduslik visioon, elust, ärist ja arusaamadest üheksakümnendate aastate Eestis. Autor on lasknud tegelastel vabalt tegutseda ja areneda vastavalt nende võimalustele, oskustele ning tõekspidamistele. Kindlasti ei ole romaani tegelaste mõtted, väited ning arusaamad samad mis autoril. Samuti ei ole mõtet romaani tegelaste puhul hakata otsima neile prototüüpe, sest nagu ütleb üks romaani peategelastest, Indrek Vogel:
“Eesti on ju nagu väkene konnatiik kevadel. Ükskõik kui salaja sa omi asju püüad ajada, ikka on sinu tegemised kõigile näha ja teada, eriti veel kui neist tegemistest midagi pikantset osatakse või soovitakse leida.”
Ehk teisisõnu – Eesti on niivõrd väikene maa kus kõik tunnevad või vähemalt teavad üksteist, kus inimeste tegemised on pea kõigile näha ja kust võib rahumeeli leida igale selle romaani tegelasele vähemalt kaks prototüüpi igast maakonnast ja linnast. Külakohast rääkimata. Ja kõik kindlasti ainuõiged.
Kui siiski keegi lausa tõsimeeli usub, et selles romaanis on kirjutatud konkreetsetest inimestest, või on kellegi arvates just talle endale mingil moel liiga tehtud, siis kinnitab autor veel tõsimeelsemalt, et tema on “Uue Testamendi” kangelase Jeesus Kristuse prototüüp, ja seetõttu võib autori lüüa rahumeeli risti lunastamaks kõikide kirjatsurade aegade jooksul tehtud või veel tegemata loomingulisi patte.
MГµnusat lugemiselamust!
Autor
Kallaveres,
2005
I peatГјkk
Buss tuli ette nagu ikka, minutit viis hiljem kui sõiduplaanis kirja pandud. Rahvast ei olnud ootamas kuigi palju ja nad oleks lahedalt mahtunud istuma kuid harjumus trügida sundis inimesi korraga bussi lahtisest uksest sisse murdma. Osvald, väikesekasvuline kuid sportliku välimusega mees, ei tahtnud teistest nadim olla ning pealegi oli tal kange soov saada istuma oma koha peale, bussi tagumisse otsa, akna kõrvale. Ta oli harjunud sellel kohal alati sõitma ja kui keegi juhtus enne teda sinna istuma, siis pidas Osvald seda päeva juba hommikust saati nässuläinuks. Mees lükkas oma kujutletatava õllekõhu ette ning surus end julgelt bussi ukse poole. Rahvasumm tõukles nagu mesilased taru lennuavas ning bussijuht vaatas seda igahommikust mäsumist ükskõikselt pealt. Nägi ta ju niisugust tobedat trügimist igas peatuses ja oli sellega ammu harjunud. Mõned kergemakaalulised või viisakamad mehed ja naised vajusid pahaselt nohisedes Osvaldi eest kõrvale. Vaid üks, vormikas ja trügimisest õhetavate põskedega naine ei andnud järele ning pressis vihaselt läbi kokkusurutud hammaste:
“Kuhu te trügite? Kas te ei näe, et ma olen naine!”
“Bussi trügin, kuhu mujale!” vastas Osvald rahulikult ega kavatsenudki survet vähendada ja lisas siis irooniliselt muiates: “Ja üldse, vales kohas pakute välja. Ma ei saa siin ju kuidagimoodi selles veenduda, et te naine olete!”
“Mats!” turtsus ümarapõseline ja nihkus vihaselt susisedes kõrvale. Osvald kasutas kohe momendi ära ja hüppas bussi. Lehvitas bussijuhi nina all kuukaarti ja läks siis pika sammuga oma koha poole. Sealt oli üle pooltühja bussi hea vaadata kuidas inimesed, nagu korgid ükshaaval bussi uksest sisse hüppasid. Veel veidi rabelemist ja sõitjad leidsid endile istekohad ning bussis jäi vaikseks. Juht sulges ukse, lükkas käigu sisse ja buss hakkas liikuma. Osvald sättis end mugavamalt istuma ja sulges silmad – ees ootas li