Tähtis kevad
Jaan Aps
2005. aasta romaanivõistlusel ära märgitud raamat, mille tegelasteks on eesti noored. Raamatu peategelane on läinud tööle Prahasse, kuid asjad ei laabu päris nii, nagu talle meeldiks. Ta nõustub meelitama kooliekskursioone Eestist ühte kindlasse hotelli, et ise selle abil seal elamiseks hinnaalandust saada. Saatus viib ta uuesti kokku õpetajast ekskallimaga ja suhted kipuvad veelgi enam sassi minema. Romaanis kujutatakse põnevalt ja kaasakiskuvalt noorte välismaal töötavate eestlaste elu ja ellusuhtumist.
Aps Jaan
Tähtis kevad
Jutuajamine varakevadises Prahas ehk kuidas väikesest vestlusest võivad alguse saada suured mõtted
Imre: Mõnikord tundub mulle, et kõik mu elu täiuslikumad hetked… okei, kui seks välja arvata… on seotud sellega, et ma istun mingis kohas – pubis või klubis või heas kohvikus – ja ajan juttu mulle tol hetkel kõige olulisema inimesega. Me sööme või joome midagi head ja väga mõnus on olla. Aga see toimub justkui väljaspool reaalsust. Lõpuks tuleb ikka püsti tõusta ja lahku minna. Ja siis äkki nagu polegi mingit tähtsust sellel, millest sai räägitud või mida koos kogetud.
Curly: Ma saan sust aru küll, aga… Miks sa teed sellist vahet, et osa hetki su elus ei ole reaalsuses veedetud – ja et need on just need hetked, mida sa pead õnnelikeks ja kõik muu on lõputu viletsus ja üksik kodutee – ja et just see viimane tundubki sinu jaoks olevat reaalsus, kus sa tunned, et peaksid justkui veetma enamiku oma ajast. See on ju masendav suhtumine. Kogu aeg peab õnnelik olema või vähemalt selle poole püüdlema.
Imre: Aga kas sina oled siis Гµnnelik?
Curly: Nüüd ma peaksin vist vastama, et jah, loomulikult, kuna viibin sinuga koos? Heh, seda ma nimme ei ütle. Aga tõepoolest, ma olen suht õnnelik – ja mis põhiline, ma püüdlen teadlikult õnne poole.
Imre: Aga sa ju annad endale aru, et õnne poole püüdlemine on midagi väga ebaoriginaalset, eks? Peaaegu kõigis vähegi filosoofilistes raamatutes tõdetakse viimasel leheküljel midagi taolist, et – peategelane sai aru, et õnn peituski tema teekonnas, õnne poole püüdlemise protsessis ja et see oligi tegelikult õnn, ning muu selline jama. Jairo – see minu kuradi nii-öelda guru, kellest olen sulle piisavalt rääkinud – tema tajus samuti elu edasiliikumise ja voolamisena eesmärkide poole ja nii edasi. Aga minu jaoks pole õnn kunagi seisnenud mingis teekonnas või rännakus, vaid just nimelt paigalistumises.
See on ühelt poolt hetke nautimine, sellest kõige võtmine; aga teisalt iga minutiga üha tugevamaks muutuv tunne, et kohe saab kõik läbi, et iga hetk tuleb uksest välja astuda.
Mingis mõttes on ju näiteks kevad samuti jumala hea näide. Ühelt poolt tunned, et nüüd algab midagi ilusat, et läheb jälle soojemaks ja nii edasi, aga teiselt poolt sa tead, et see saab kohe-kohe läbi, ees ootab suvi, mida niikuinii ei jõua nautida, ja siis ongi juba sügis ja järjekordne talv, mis omakorda tundub lõputu. Mitte et ma seetõttu kevadest vähem rõõmu tunneksin, aga no ikkagi… ma tean ju, et seda pole kauaks.
Curly: No tänud oma mõtete jagamise eest… just seda oligi praegu vaja… mu tuju polnudki veel piisavalt halb…
Imre: Hmh, minus ei tekita see halba tuju… mitte seda ma ei tahtnud öelda… lihtsalt asjad tunduvad niimoodi… nii kevade kui ka kõige muuga…
„Las ma masseerin su kaelasooni,” tegi Curly tibake pahuralt ettepaneku. „Sa näed välja nii, nagu oleksid äsja koerajunni sisse astunud! Ma lausa tunnetan, kuidas su halb tuju mulle üle kandub. Nagu suitsuhais, mille saad endale külge tossutajaga kõrvuti istudes ja millest ei saa lahti ka siis, kui ennast ventilaatorilaba külge riputada ja sellega kogu päeva kaasa tiirelda.”
Imre ei Г¶elnud midagi. Ega Curly seda vist ei oodanudki.
Ta jГ¤tkas: „Mu tГ¤nane turistidegrupp oli niikuinii vГ¤ga masendav. Ma Гјldiselt ei eeldagi nendelt, et nad mu giidijutu vastu tingimata erilist huvi tunneksid – ma olen loomulikult siiralt rõõmus, kui nad seda teevad в