Vietnami retsept
Mart Kivastik
Lugu 21-aastase Toomas Sven Andreseni kohati mõrust, kuid seiklusrikkast teekonnast läbi Vietnami, kaaslasteks Mari ja endine Vietkongi sõdur Dong. Poiss üritab leida Vietnami ja ennast, vana sõdur uut elu. Tüdrukust pole aga üldse võimalik aru saada.
Margit Kuusk
Vietnami retsept
Cám ơn, Việt Nam!
mб»™t
INGLASED, KES EELMISEL PÄEVAL SINISEL LAEVAL MÖLLASID, olid juba lakku täis. Üks neist rändas tänava ja baari vahet ja kauples rikšamehega. Lõpuks sai ta tolle nõusse. Rikšamees istus tooli ja inglane turnis tema asemel rattale. See ei läinud lihtsalt, aga lõpuks oli ta sadulas. Siis võttis ta hoo sisse, kimas tänavale ja oleks äärepealt rolleriga kokku põrganud. Siis kadus nurga taha. Mõni aeg hiljem oli ta tagasi, õnnelik ja mitte vähem purjus. Ta andis rikša järgmisele sõbrale. Nalja kui palju. Nüüd andsid nad rikšamehele raha selle eest, et too end sõidutada laseks. Rikšajuht, väike hallipäine krimpsus onu, ei uskunud oma silmi, aga võttis raha puiklemata vastu ja istus taha. Ja nad sõitsidki! Õnneks oli tänav üsna tühi. Mitte sellepärast, et liiga hilja oleks olnud, vaid sellepärast, et Nha Trangis kestis üleüldine happy hour ja kõik lakkusid odavalt, nagu vähegi jõudsid.
Poiss ohkas kurvalt, aga seda, et kurvalt, teadis ainult tema. Ta võttis lonksu õlut. See oli juba soojaks läinud. Peale rikšafännidest inglaste oli baaris veel paar vietnami tüdrukut ja valged lühikestes pükstes onukesed. Tüdrukud pakkusid valgetele onukestele massaaži. Onud jõid õlut ja vahtisid vutti. Telekas jooksid ManCity ja Boltoni mehed nagu segased väljakul edasi-tagasi. Mille pärast?
Milleks jalgpall, milleks massaaž ja mis asja tal sellesse onklite baari üldse oli? Siin oli kõik valesti, välja arvatud baari nimi Booze Cruise. Kallis ka. Kuid siin sai tänavat vahtida. Kui Mari tuleks. Siis ta istuks justkui kogemata. Paremale, kus tänav ära keeras, jäi terve hulk hotelle ja kohvikuid. Kohe sealt edasi oli meri koos jahtklubiga, kuhu õhtuti jooma mindi. Kuigi see oli mõttetult fancy ja kallis, aga olgu, ikkagi mindi. Vasakul, umbes viis minti jalutada, oli aga backpacker’ite hotell ja baar ning sealt veel veidi edasi üks elava muusikaga bluusi ja jazzi klubi, mille nime ta ei mäletanud. Tavaliselt alustati backpacker’itest, sest seal algas happy hour kõige varem, juba kell pool seitse või umbes nii. Ja seal olid nii ehk naa kõik omasugused koos. Kui „seljakottide” happy hour lõppes, siis jõlguti edasi läbi kõigi ülejäänud baaride mere poole. Nii et ühel või teisel moel käis kogu linn Booze Cruise’ist mööda. Mis tähendas, et kui sa üritasid kedagi leida või vähemalt nähagi, siis oli sul Booze Cruise’is kõige rohkem lootust. Kui üldse oli lootust.
Poiss istus nurgalauas ja lihtsalt vahtis. Ja vahtis! Kõik käisidki mööda, täpselt nagu ette nähtud, ainult mitte Mari. Poiss oli omadega täiesti perses.
„Veel üks õlu, sir?” küsis baaritüdruk.
Ta oli võtnud vaheldumisi Hanoid ja Larue’d, sest need olid kõige odavamad, ja neli happy hour’i mojitot, siis sai aeg otsa. Juba enam-vähem elu rekord. Ta hakkas täis jääma. Täielikust enesetapust puudus vaid viski. Seda oli siin terve riiul. Kõike, mida süda igatses, odavatest Aberlourini.
„Üks viski siis juba ka, pudel,” ütles Poiss.
Tüdruk pööritas silmi: „Pudel?”
„Pudel!”
Mis see tema asi on. Tema õlu, tema raha, tema viski. Poiss võttis korraliku lonksu. Üks onklitest kukkus koos baaripukiga ümber. Baariplika ei vaadanud sinnapoolegi. Tüdruku nimi oli Phu või Nhu, nad ütlesid oma nimesid nii segaselt, aga see tähendas miljonäri.
„Ta teeb seda igal õhtul, juba nädal aega järjest,” ütles tüdruk.
„Mida?”
„Kukub pukist alla!”
„Miks?”
Phu kehitas õlgu. Poiss vaatas onklit. Too vedeles mõtlikult põrandal. Nagu väsinud filosoof. Väga valus ei tundund tal olevat. Hoopis uni tuli peale. Siin nii ei olnud, et enam ei antud. Niikaua kui jaksasid maksta, niikaua müüdi.