Rehepapp

Andrus Kivirähk

Romaan eesti rahva raskest elust mõisahärrade rõhumise all. Rängas olukorras ei jää rahval muud üle, kui krabada endale kõike mida kätte saab, olgu siis naabri sahvrist, mõisaaiast või teede ristmikul vanakurja käest. Loomulikult on mängus ka kõiksugused kratid, tondid ja kollid, kes varitsevad põõsas, silmad põlemas, et paljukannatanud külainimestele veelgi kurja teha.

Andrus Kivirähk

Rehepapp

1.В NOVEMBER

Enne keskpäeva tuli korraks päike välja. Mitu nädalat polnud seda imet näha saanud, juba oktoobri algusest saadik oli ilm püsinud hall ja vihmane. Nüüd ta siiski piilus pisut – nii minutit kümme – pilvede vahelt, siis tõusis tuul, mätsis hetkeks tekkinud tillukese pilu kinni ja päike kadus. Hakkas sadama lörtsi.

Koera Kaarli tares vedeles otse põrandal noor mees ja oigas suurest valust, kerides end hirmsates piinades suisa kringliks. Naabertalude naised kükitasid tema ümber, silitasid haige pead, jahutasid valust värisevaid jäsemeid. Koera Kaarel ise tegi murelikult piipu ning silmitses oma sulast – sest just Koera Kaarli sulane Jaan see siuna vabisev mees oligi.

„Ära tapsid mõisas!” kirus ta. „Minu ainsa sulase tapsid ära!”

„Kas sa selja peal sugugi lebada ei saa?” küsis üks naistest haigelt.

„Ei saa!” litsus sulane Jaan läbi hammaste ning niutsus valust. „Selline jube tunne on… Nagu käristataks sees… Ei tea, kas nüüd tulebki surm? Oi-oi-oi, ma olen veel nii noor!”

„Ära karda, ei sa sure!” lohutas Kaarel. „Mindi juba abi järele, rehepapp on kohe siin!” „Ai-ai-ai!” kiljus sulane ja tagus rusikaga vastu maad. „Kurat! Kuradi mõis! Et katk neid õgiks, sead sellised!” Naised keerasid pilgu ära, ei tahtnud isegi vaadata, kuidas Issanda Jumala enda näo järgi loodud inimlaps nii kohutavaltpiinlema peab. Koergi kratsis end ning läks ära õue vihma kätte. Temal polnud küll vaesest hädalisest sooja ega külma, tema oli lihtsalt üks mõistuseta elajas ning ajas omi asju.

„Jälle on mõis ohvri nõudnud,” pomises nurgast üleaedse talu vigane vanaema, kes oli samuti kohale komberdanud. Hoolimata peremehe lohutusest näis, et sulase surm pole enam kaugel, küllap kobistab juba eeskojas oma kontkehalt kasukat maha ajada.

„Noh, kus see hädaline siis on?” kostiski ukse poolt kellegi hääl. See oli siiski oodatud rehepapp, mitte veel surm. Juba päris vana mees, aga ikka kõbus, tubli kepp käes. Ta astus tuppa ja vangutas sulast nähes pead.

„Kus ta siis sedasi…” päris ta.

„Eks ikka mõisas!” seletas Koera Kaarel. „Ikka mõisas, kus mujal! Mõis on see neetud hädaorg!”

„Pole siis tarvis seal õgimas käia, kui ta hädaorg on!” vastas rehepapp. „Piiri peab pidama, mitte labidaga suhu ajama. Ma olen näinud küll, mis te seal mõisa sahvris teete. Nagu poleks elu aeg palakestki alla saanud, kõik muudkui suhu! Mida sa, lambapea, siis sõid?”

„Oh jumal, jumal!” oigas sulane põrandal. „Kes seda täpselt teab, nendel sakste roogadel ju polegi maakeeles nime. Noh, vorsti sõin, sinki sõin, ja siis sihukest Idamaa maiusrooga, mis lõhnas nagu roos. Seda pole ma varem saanudki, valge justkui pekk ja pehme! Seda sõin kõige rohkem.”

„Lõhnas nagu roos?” kordas rehepapp. „No mis sa sellest siis suhu ahmisid! Kas sa’s suvel lilli sööd? Justkui lehm!”

„Oi, see oli hea…” ägas sulane ja hoidis kahe käega kinni punnis vatsast, mis koledal kombel valutas.

„No vat nüüd oleks paras, kui sa selle hea asjaga hauda läheksid!” ütles rehepapp. „See Idamaa maiusroog oli seep. Sellega saksad pesevad end, see ei sünni ülepea süüa! Puhas mürk. Sina sööks vist sitta ka, kui seda tasuta saaks!”

„No aga mis nad tast siis sahvris hoiavad, kui see süüa ei kõlba?” hädaldas sulane.

„Nemad võivad oma asju hoida, kus tahavad, see on nende mõis ja nende sahver, ega sina pea sellepärast veel kõike suhu toppima!” rääkis rehepapp. „Küll sa oled ikka loll! Päris õige oleks jah, kui va vikatimees sulle kohe praegu järe