Kuidas kirjutatakse ajalugu?
Marek Tamm
Viimastel aastakümnetel on ajaloouurimine teinud kogu maailmas läbi suuri muutusi ja arenguid, oluliselt on avardunud ajaloolase uurimisväli, rikastunud meetodite ja kirjutamisstiilide valik. Raamat „Kuidas kirjutatakse ajalugu” püüab läbi intervjuude maailma juhtivate ajaloolastega kaardistada ajaloouurimise uuemaid arenguid ja tutvustada ajalookirjutamise võimalusi tänapäeval. Raamat, mis koosneb viimase kümne aasta jooksul tehtud kaheteist-kümnest intervjuust, tutvustab teiste hulgas Peter Burke’i, Roger Chartier’, Natalie Zemon Davise, Carlo Ginzburgi, Reinhart Kosellecki, Jacques Le Goffi, Tzvetan Todorovi jt vaateid ajaloouurimisele.
Marek Tamm
Kuidas kirjutatakse ajalugu?
Kuidas kirjutatakse ajalugu?
1
See raamat on sündinud uudishimust. Olen tagantjärele taibanud, et ajalooõpingute algusest saati on mind huvitanud see, kuidas ajalugu kirjutatakse, pea samavõrd kui see, millest ajalugu kirjutatakse; teisisõnu, lisaks minevikule endale on mind alati paelunud see, kuidas minevikku uuritakse. See huvi on mind sundinud varakult lugema raamatuid, mis on jäänud väljapoole mu erialasest huvideringist (keskaja kultuurilugu) ning pannud lähemalt tegelema ajalooteooria ja ajalookirjutuse ajalooga. Seesama huvi on mind innustanud otsima kontakti mitmete ajaloolastega üle maailma, kes on mulle tundunud põnevad selle poolest, kuidas nad ajalugu kirjutavad. Käesolev raamat ongi omalaadi aruanne nendest harali lugemistest ja inspireerivatest kohtumistest, minu „õpi- ja rännuaastatest”, mida on lõppkokkuvõttes toitnud üks ja seesama soov: laiendada oma teadmisi ajaloo kirjutamise võimalustest.
Seda uudishimu on võimalik põhjendada lisaks isiklikele loomuomadustele ka ajaloouurimise enda iseloomust lähtuvalt. Sõltumata aegade jooksul teisenenud rohkem või vähem teaduslikust retoorikast on ajalugu ennekõike siiski kirjutus.[1 - Pea üheaegselt, 1970. aastate alguses, sõnastasid selle tõsiasja kõige veenvamalt kaks viimaste aegade originaalseimat ajaloomõtlejat, ameeriklane Hayden White ja prantslane Michel de Certeau, vt. Hayden White, Metahistory. Historical Imagination in Nineteenth-Century Europe, Baltimore, London, The Johns Hopkins University Press, 1973; Michel de Certeau, L’écriture de l’histoire, Paris, Gallimard, 1975.] Mõistagi pole võimalik ajaloolase tööd taandada pelgalt kirjutamisele – see kätkeb mitmeid muidki olulisi toiminguid –, ent tipneb see töö paratamatult kirjalikus (või suulises) tekstis. Mitte kõik ajaloolased pole selle tõdemusega üksmeelselt päri või vähemalt ei tee nad sellest ühesuguseid järeldusi. Ameerika ajaloofilosoof Hayden White nendib õigusega: „Üldiselt on valitsenud ülim tõrksus selle vastu, et käsitleda ajaloonarratiive niisugustena, nagu nad kõige ilmsemalt on: verbaalsete fiktsioonidena, mille sisu on samavõrd leiutatud kui avastatud.”[2 - Hayden White, „Historical Text as Literary Artifact”, rmt-s: Hayden White, Tropics of Discourse. Essays in Cultural Criticism, Baltimore, London, The Johns Hopkins University Press, 1978, lk. 82.] Tõenäoliselt kammitseb kutselisi ajaloolasi tunnistamast kirjutamise tähtsust hirm, et sellega minetatakse oma tegevuse teaduslik aupaiste. Kirjutamine pole teadagi omane ainult ajaloole (ja teadusele üldiselt), vaid samuti kirjandusele. Enamgi veel, ajalookirjutusel puudub talle ainuomane erialakeel, sisuliselt kasutab ajaloolane oma uurimistöös sedasama keelt ja neidsamu kirjutamisvõtteid, mis on omased romaanikirjanikule. Seega kummitab ajaloolasi pidevalt oht, et tunnistades narratiivsete ja retooriliste tehnikate suurt osatähtsust oma teadusloomes, ei ole seda enam võimalik selgepiiriliselt eristada kirjaniku loomingust. Nagu tõdes Saksa romantiline kirjanik Friedrich von Schiller: „Miks ajaloolane ei peaks käituma nagu poeet? Pärast materjali endasse kogumist tuleb tal see jällegi uue jutulõngana väljastada.”[3 - Tsit. teose järgi: Tzvetan Todorov, Les morales de l’histoire [1991], Paris, Grasset,