Г–Г¶liblikas

Katja Kettu

"Ööliblikas" on haarav lugu võimuihast ja kättemaksust, ühe väikerahva saatusest, kaduvast maailmast ning ööliblikana valguse poole lendavast inimhingest. Romaani tegevus toimub Marimaal Lavra külas ja Vorkuta vangilaagris läbi kolme põlvkonna, põimides ühte sõjas purunenud saatused, maride ahastuse oma kaduva rahva pärast ja uskumatu armastusloo. Sündmuste jäljed ulatuvad süngete varjudena tänapäeva, puudutades inimeste elusid ja kogu maailma käekäiku. Lugu armastusest ja kirest, sõjast ja reetmisest, julmusest ja halastusest on kirjutatud poeetiliselt ja haaravalt nagu Kettu eelmisedki romaanid. Katja Kettu (1978) on tunnustatud soome kirjanik. „Ööliblikas” on tema kolmas eesti keeles ilmunud romaan.

Katja Kettu

Г–Г¶liblikas

PГјhendatud Lallule, Karole ja Konnale

PROLOOG

Petsamo, 1937

IRGA

MINA OLEN valge jumala tütar ja mind te kätte ei saa. Suusatan piki Neitotunturi veert elu eest, enda ja oma lapse elu. Verejanus ajukoerad klähvivad all kurus ja mu kõrvu kostavad tagaajajate hõiked:

„Hoor vihub suusatada! Tahab rüssade poolele putkata!”

Ma ei tunne häält ära, aga see peab olema üks isa käsutäitjatest, auväärt kõrilõikajatest, kes oma lõbuks kõmmutavad saamlasi ja rasedaid naisi.

„Kuule, Irkku, tule tagasi! Mis su isa ütleb!”

Hüüdjail on kitsas käes. Jah, mida ütleb piirivalvekordoni ülem, valge kindral Henrik Malinen, kui tema pesamuna suusatab üle piiri vastu Suurele Seiklusele?

„Sündimata laste tapjad!” sülgan selja taha ja panen hoogu juurde.

Jäämeri põhja pool ägab kevadkiimas, lumepind on üle valatud päikesepaiste ja hangedest turritavate pajutibudega. Vitstest punutud suusasidemed nagisevad igal tõukel ja keppide rõngad kaeblevad. Tuhisen nõlvast alla, nii et villase seeliku kangas reite ümber kahiseb, edasi koolmekoha poole, kus hang on juba sulast tumedaks tõmbunud. Tunnen läbi jää voolu jõudu ja löön korraks kõhklema. Ainult poolearuline tükib jää lagunemise ajal siia. Aga praegu ei saa teisiti. On vaja. Tundruselja tagant kostub läheneva hukatuse häältekila, sellele vastab kari kaugemalt tundrast. Oleme viie kilomeetri kaugusel Vene piirist ja kohe läheb pimedaks.

Mehed ei söanda hästi minu kannul jääle tulla. Kõigil on veel meeles Venakko jõkke uppunud lapsed – räägitakse, et just nende pärast vilguvad kannasel mõnikord virvatuled.

Kuulen hГµikeid:

„Pastoi, kus sa tormad! Ega me sind ära ei tapa!”

Ma ei vaata tagasi. Sõõrmetest kerkib auruna hingeõhku, karvasuusad läigivad, suus on vere maik. Rinna vastas õhkub soojust Hundihamba kaart, mille ta mulle saami põdrakarjustega saatis ja mille tagaküljele on kirjutatud:

„Milaja Irgutska! Prihodite siia paremat maailma ehitama! Muretsen passi ja viisa.” Mõtlen loogelistele kirjaridadele ja neid kritseldanud tugevatele kätele.

Varsti, varsti olen tema saledate sГµrmede hoida.

Lahkumisi on tagantjärele sageli raske seletada. Nagu näiteks seda, miks Irga Malinen, valge jumala tütar nüüd Nõukogudemaale suusatab. Üks põhjus on puhas mäss, raevuhoog, aga selline mu iseloom kord on. Nädal tagasi, minu viieteistkümnendal sünnipäeval, unustas papotška tõmmata uksepiidale kriipsu selle märgiks, kui palju ma aastaga kasvanud olen. Õe sünnipäeval oli see tal vägagi hästi meeles, kiitis laia lõuaga, millise kena ja tõupuhta plika ta on sigitanud, kuigi ema oli puukummardajate soost.

„See türuk puhastab sooned halvast verest, süütab rasvaküünla asemel elektrilambi!”

Tegi hinge nii täis, et pidin minema sauna taha porosõrga närima ja nutta tihkuma. Sisko, alati ainult Sisko. Berliini olümpiamängudest saadik on see lipitsejast tundruluud olnud silmatera ja pailaps, sestpeale, kui ta sohiga tüdrukute võimlemiskoondisesse sokutati ja riigikantsler Hitleri endaga teed jõi. Va põlvevälgutaja selline! Sestpeale isa enam muust ei mõtlegi. Ja puha tänu salaja krussitatud siidistele lokikestele, millega ta kõik ära võlus. Ja silmaviskajatest juba puudust polnud.

Aga k