Keevitaja

Katja Kettu

Teose raamiks on reisilaev Estonia uppumine 1994. a septembris. Autor ei keskendu aga traagiliste sündmuste kirjeldamisele, vaid kerib lahti loo, kus Estonia ja tema saatus põimuvad üllatavalt paljude inimeste argieluga mitmel pool Soomes. Mirka elab koos invaliidist emaga Lapimaal ning kui tema kaksikvend sügisel kadunuks jääb, kardab naine, et vendki oli laeva pardal. Niila ja Kaisu jagavad küll eluaset, aga on teineteisest võõrdunud. Kaisu õe mees ja poeg on samuti õnnetuse ohvrite hulgas, Niila omakorda osales kunagi Estonia kurikuulsa vööriluugi keevitamisel. Sündmused lükkab ühelt poolt käima töölt koondatud Niila otsus minna tagasi kodukanti kaugel põhjas, kuhu jäi kunagi maha lapseootel naine, ning teiselt poolt Mirka tahe leida üles isa, keda ta kunagi näinud ei ole. Esimest kihutab tagant süütunne, teist soov seada jalule õiglus.

„On mitu tuhat keelt mu hingepiinal

ja igaüks neist räägib isejuttu,

ja iga jutt mind mõistab lurjuseks.”

    (Shakespeare, „Richard III”, Georg Meri tõlge)

September 1994

Luupainaja nr 1

Unenägu kordub ikka ja jälle. See algab alati ühtemoodi. Koridori valgustavad sinakad lambid. Nende tuhm valgus paistab lae alt paarimeetriste vahedega, nii et valguse vahel on pimedad augud. Aeg-ajalt ehmun mõne pimedusest ilmuva varjuga kokku põrgates. Kõik on udune. Tunnen mööda koridori edasi tuikudes põrandakatte karedust taldade all. Jalad liipavad edasi ettevaatlikult, üks samm korraga. Mõnikord jäävad varbad vaiba taha kinni, käed otsivad seintelt tuge. Seinad tunduvad laiali vajuvat. Kusagilt kõrgemalt kostab mootorite müdinat, otsekui oleks kõik vee all. Põrand õõtsatab, koridor vajub kaldu. Pean seinu ääristavast metalltorust kinni haarama.

Peaksin minema tagasi sinna, kust tulin. Alles äsja olin mingis ahtas ruumis, seal oli teisigi inimesi. Joodi ja kuulati muusikat. Naised olid ainult pesu väel. Seinad kõiguvad jälle ja põlved on pehmed. Nüüd õõtsumine vaibub, nii et võin edasi liikuda. Pean kingad üles leidma. Siis hakkab kuklas trummeldama mõte, et tulin nagu kedagi otsima. Tahtsin veenduda, et temaga on kõik korras. Ja kuigi tahaksin tagasi pöörata, ei saa ma seda ometi. Sest kui vaatan selja taha, paistab ainult lõputu hulk ühesuguseid hargnevaid koridore. Uste kohale on graveeritud kõverikud numbrijadad, aga need ei tähenda midagi. Ja ma ei suuda kuidagi meenutada, millisest koridorist ma siia sain. Seintelt küünitavaist luigekaeltega ventilatsioonilõõridest kostab kauget muusikat. Kedagi pole näha. Peas kumiseb. Süda on paha.

Nüüd muutub koridor laiemaks. Olen jõudnud mingi suurema ruumi ette. Sellel on kuus nurka ja igast nurgast algab uus koridor. Otse ees tõuseb kitsas trepp. Seinte üla- ja alaserva ääristavad poltidega kinnitatud metallivärvi liistud. Paremal pool õõtsatab mingi tume kogu. Silmad püüavad piirjooni tabada, aga meie vahel on otsekui tume eesriie. Ootamatult toob see kuuldavale kiljatuse ja süttib värviline tuli. Süda jätab löögi vahele. Alles hetke pärast rahunen, kogu osutub mänguautomaadiks. Siis jääb seegi vait ja tuli kustub.

Põrand õõtsatab uuesti. Seinad kalduvad vasakule. Liikumine on nii ootamatu, et ma ei jõua reageerida. Käsi haarab käsipuust, sõrmed libisevad lahti. Õlg tabab vastasseina. Valu on kusagil kilomeetrite kaugusel. Kui uuesti silmad avan, näen, et silmapiir on viltu vajunud. Põrand on jäänud nii, et seda mööda on vaevu võimalik edasi liikuda. Vasakpoolsed koridorid on muutunud väänlevateks kaldus rennideks, mis suubuvad pimedusse. Ma ei suuda kuidagi meenutada, kust olen tulnud ja kuhu olen teel. Kõrvad on lukus. Talumatu hirm täidab kõik meeled. Pean siit välja saama.

Somero, Inari politseijaoskond, Ivalo

Kõik algas 28. septembril, või tegelikult juba eelmisel õhtul. Kui nooremkonstaabel Jolppi 6.45 helistas, magasin alles õndsa und. Minu mäletamist mööda oli Jolppi nii ähmis, et lubasin ilma pikemata jaoskonda tulla, kuigi ametlikult ei ole madalama auastmega