Keevitaja

Teose raamiks on reisilaev Estonia uppumine 1994. a septembris. Autor ei keskendu aga traagiliste sündmuste kirjeldamisele, vaid kerib lahti loo, kus Estonia ja tema saatus põimuvad üllatavalt paljude inimeste argieluga mitmel pool Soomes. Mirka elab koos invaliidist emaga Lapimaal ning kui tema kaksikvend sügisel kadunuks jääb, kardab naine, et vendki oli laeva pardal. Niila ja Kaisu jagavad küll eluaset, aga on teineteisest võõrdunud. Kaisu õe mees ja poeg on samuti õnnetuse ohvrite hulgas, Niila omakorda osales kunagi Estonia kurikuulsa vööriluugi keevitamisel. Sündmused lükkab ühelt poolt käima töölt koondatud Niila otsus minna tagasi kodukanti kaugel põhjas, kuhu jäi kunagi maha lapseootel naine, ning teiselt poolt Mirka tahe leida üles isa, keda ta kunagi näinud ei ole. Esimest kihutab tagant süütunne, teist soov seada jalule õiglus.