Hispaania maitsed. Tapas
Helen Eelrand
Kokaraamat inimestele, kellel on palju sõpru, mõni pudel veini ja tahtmine mõne minutiga selle kõige juurde mõni lihtne kulinaarne ime luua, on lõpuks valmis saanud. Hispaanialikult kaootilisel üritusel saab mõnda asja maitsta, (klaasi veini kõrvale, mõistagi), retseptivihjeid ja autogramme küsida ning raamatut osta märksa sõbralikuma hinnaga kui poest. Lapsed ja väiksemad koduloomad on teretulnud! Un beso y hasta la vista!
Eelrand Helen
Hispaania maitsed. Tapas.
Rõõmus sink ja tänulik vein
Alates kella kaheksast õhtul kostab Hispaania tänavatel kõndides igast baarist rõkkavat naeru ja nõudekolinat. Veel mõned tunnid varem on samas valitsenud hauavaikus ning nõutute nägudega punaseks põlenud turistid suletud uste tagant lahkuma sunnitud, kuid kellaajal, mil tervisehurjutajate piibel käsib igasugustest kaloritest sootuks hoiduda, sätivad hispaanlased end suguvõsade kaupa pikkade laudade taha mitmekäiguliseks ja – tunniliseks õhtusöögiks, kust pea kunagi ei puudu saatjana õlu, vein või šerri, lakkamatust sigaretipahvimisest kõnelemata. Ning veavad kõigi puritaanide kiuste välja Euroopa pikkuselt teise eluea.
Kui ma pärast kolme siin elatud aastat küsisin oma (eestlasest) abikaasalt, mis tema arvates on sellesama pika eluea ja laiemalt üldse Hispaania köögi eripära – et miks need pealtnäha lihtsalt valmistatud toidud keele alla viia tahavad, vastas ta mõtlemapanevad sõnad “rõõm ja armastus”.
Justkui elementaarsed asjad, aga glamuurile, enesenäitamisele ja rahateenimisele orienteeritud paikades kipuvad meelest minema. Seega, külastades Hispaaniat, heitke kõrvale eelarvamused, mis võivad tekkida põrandale loobitud salvrätte ja suitsukonisid, lihtsaid keraamiliste plaatidega seinu ning joviaalselt käratsevad ja teineteist patsutavaid onusid nähes. Just selline ongi õige hispaania toidukoht!
Meid, kaht algselt ilmselt üsna kohmetuna paistnud guirit (valgenahalist) tabab kaunis tihti saatus, et mõne mitte just söögilauast palju suurema baari omanik valab tervituseks meile välja kaks klaasi oma lemmikveini (“invito yo!” – mina teen välja – teatab ta seejuures resoluutselt)
ning nagu tasuta aperitiivi pakutavatest oliividest veel vähe oleks, asub esitlema (teinekord ka lausa silme all valmistama) mõnd selle baari esindusrooga. (“Invito yo” kehtib mõistagi ka siis).
Suuremeelsus seguneb uhkusega, käsitööoskus rõõmuga külalistest… ning tavaliselt kuuleb serveerimise kõrvale toredat legendi, kuidas tema baari singid (jah, need samad, mis karjakaupa laes rippudes turiste esmapilgul ehmatada võivad) olid elupõliselt lustakad, tammemetsa all vabakäigul peetud mustad ibeeria notsud. Või kui pikalt ja millise rõõmuga on käärinud baarinurgas tünnides seisev šerri.
Õige tõsise pöörde võib asi võtta siis, kui toiduvalmistajana asuvad mees-mehe võitlusesse mitu kokka: selge see, et kumbki valmistub peale jääma ja külalist oimetuks söötma, kuid ülevoolavalt tänulik tuleb olla mõlemale. Sest rõõmu ja armastuse kõrval on hispaania toidukultuuri püha kolmainsuse viimane osa just tänulikkus. Katoliiklike juurtega hispaanlane mõistab alati olla tänulik sellele, kes ta toidulaua katab: olgu see siis merest toodud mollusk, põllult kütitud püü, puude alt korjatud spargel või toosama eelmainitud au ja uhkus: ibeeria siga, singiks saanuna tuntud ka nime all “jamón iberico“.
Nii et võtke julgesti omaks hispaanlaste arusaam heast toidust, nende komme lõunaks vaid väiksemat sorti suupisteid nokkida ning varuda põhijõud õhtuseks hullumeelseks söömaralliks ülevoolavalt jutukas seltskonnas: toit, vaatamata selle eeskiidetud kulinaarsetele omadustele, ei ole mitte asi iseeneses, et sellest kiirkorras kõht täis parkida, vaid suhtlemise nauditav osa.
Et toiduvalmistamist ja pakkumist ka Eestimaistes tingimustes nautida, selleks teile meie poolt kokku pandud raamat. Lisage igale retspetile maitse järgi armastust, rõõmu ja tänulikkust ning: buen provecho! (tõl