Kuningas Kull ja Bran Mak Morn

Robert Ervin Howard

Barbar Conani lugude autoril on veel kaks vähemalt sama kuulsat tegelast – Valuusia kuningas Kull ja piktide kuningas Bran Mak Morn, kes hoolimata erinevatel aegadel elamisest ühes loos ka nõidade abil kokku saavad.

Robert Ervin Howard

Kuningas Kull ja Bran Mak Morn

Varjude kuningriik

1

RATSUTADES TULEB KUNINGAS

Trompetite pasunahääl valjenes nagu tõusulaine mühin, nagu õhtuste tõusude pehme kõmin Valuusia säravail randadel. Rahvas hüüdis tervituseks, kui hõbedase väesalga rütmiline kappamine juba selgemini kuulda oli, naised hakkasid katustelt roose pilduma ja laial valgel tänaval, mis keerles ümber kuldse Hiilguse Torni, ilmus nähtavale esimene salk võimsast armeest.

Kõigepealt tulid trompetimängijad, saledad tulipunases riides noorukid, pikad peenikesed kuldtrompetid käes; järgmistena vibukütid, suured mehed mägedest; ja nende taga raske varustusega jalaväelased, laiad kilbid üksmeelselt üksteise vastu kolksumas ja pikad odad täiuslikus rütmis sammuga kaasa õõtsumas. Neile järgnes kogu maailma võimsaim sõjavägi, Punased Sõdurid oma suurepärastel ratsudel, kiivrist kuni jalataldadeni punases riietuses. Uhkelt istusid nad sadulais ja kuigi olid täiesti teadlikud ümbritsevast kisast-kärast, ei vaevunud nad vaatama ei paremale ega vasakule. Nad olid nagu pronkskujud, kelle ükski oda ei vajunud kaldu selles relvameres, mis nende kohal laius.

Nende uhkete ja hirmuäratavate sõjameeste järel tulid palgasõdurite rühmad, ägedaloomulised metsiku välimusega sõdalased, Mu ja Kaa-u hõimude mehed idamaade mägedelt ja läänemaade meredelt, odad ja rasked mõõgad käes. Neist veidi eemal marssisid Lemuuria vibukütid, seejärel tuli rahvajalavägi ning rivi lõpetasid veel mõned trompetimängijad.

See oli suurepärane vaatepilt, mis tekitas Kulli, Valuusia kuninga hinges äärmise erutuse. Kull ei istunud mitte oma Topaasitroonil kuningliku Hiilguse Torni ees, vaid hoopis oma vahva täku sadulas nagu ehtne sõjakuningas. Tema võimas käsivars tõusis mööduvate vägede tervituseks. Tema rõõmsad silmad libisesid üle oivalistest trompetistidest ning puhkasid kauem neile järgnevatel sõduritel; ta pilk lõi särama, kui Punased Sõdurid peatusid tema ees relvade kokku kõlksudes ja ratsude rivvi sättides ning valmistusid kuninglikuks tervituseks. Kui palgasõdurid nende kõrvale ratsutasid, tõmbusid sõdurid veidi koomale. Nad ei tervitanud kedagi, need palgasõdurid. Nad võtsid oma kohad sisse, õlad uhkelt taha surutud, ja vaatasid Kullile julgelt otse silma, kuid siiski aukartust säilitades. Nende metsikud, kirglikud silmad ei pilkunud, kui nad oma pulstunud juukselakkade ja suurte kulmude alt kuningale otsa vaatasid.

Ja Kull vastas neile täpselt samasuguse pilguga. Ta oli lahke vaprate meeste vastu ning kogu maailmas ei leidunud vapramaid mehi kui need, isegi mitte tema enda metsikute hõimlaste juures, kes olid nüüd temast ära tõugatud. Aga Kull oli selleks ikkagi liialt metslase hingega, et nende meeste vastu sõprust tunda. Selleks oli nende vahel liiga suur verivaen. Paljud neist meestest olid Kulli rahva ammused vaenlased ja Kulli nimest oli saanud oma rahva juures mägedes ja orgudes sõimusõna ning kuigi kuningas oli seda unustada püüdnud, hõõgusid iidsed kired ja vana vaen sellegipoolest endiselt tuha all – ja seda kõike sellepärast, et Kull ei olnud valuusialane, vaid atlantislane.

Armeed kadusid Hiilguse Torni säravate müüride taha ning Kull tõmbas täkku ohjadest ja hakkas komandöride keskel kergel kapakul palee poole sõites olukorda arutama, kasutades küll vähe sõnu, aga öeldes ometigi palju.

„Armee on nagu mõõk,” ütles Kull, „ei tohi lasta sel rooste minna.” Nii liikusid nad mööda tänavat edasi ning Kull ei teinud väljagi sosinatest, mis jõudsid tema kõrvu endiselt tänaval kihavatelt massidelt. „See on Kull, vaadake! Valka nimel! Milline kuningas! Ja milline mees! Vaadake ta käsivarsi! Tema õlgu!