Euromant
Maniakkide Tänav
Maniakkide Tänav, Eesti juhtiv õuduskirjanik, ütles ise oma kogu kohta nii: see annab läbilõikelise pildi tervest minu loometeest päris algusajast kuni verivärskete lugudeni. See on punktiir läbi õuduslugude viieteistaastaku, üks kena ja keerukas ornament eesti ulmetempli altari kohal, raiutud raamatusse ihu ja hingega, higi, vere ja pisaratega ning piisakese huumorisoonega.
Hea lugeja
Nagu on kombeks öelda, ma alustasin juttude kirjutamist juba varajases lapsepõlves. Nende avaldamiseni jõudsin aga tublisti hiljem. Esimesed «tõsised» lood, teadlikult õudusvallale pühendatud, said kirjutatud Väike-Maarja Päästekoolis õppides ja hiljem Päästeametis töötades ning moodustasid sellise minisarja, millele sai nimeks «Kurbi lugusid pritsimeeste elust»,kuna neis on kujutatud tuletõrjujate kurba saatust. Sinna kuuluvad «Surm on lahti», «Verepulm pritsimajas», «Kambavaim», «Unistus», «Omadega kuival» ja «Ärge avage kirste (kui te elada tahate)».
Oma loomingu jagaksin ma ise kolme perioodi. Esimesel perioodil panin peamise rõhu võimalikult verisele ideele. Teisel perioodil, kui pärast esimese romaani «Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi» kallal pusimist tundsin, et kirjutamisoskus on paranenud, hakkasin pöörama suuremat tähelepanu ideede kirjanduslikule esitamisele. Nüüd, pärast teise romaani «Surmakarva» valmimist, kolmandal perioodil, püüan juba mõlemale võrdselt tähelepanu pöörata.
Kui rääkida juttudest lähemalt, siis esimese Marduses avaldatud loo «Verepulm pritsimajas» pealkirjaks oli algselt «Kaifiloom», kuid unustasin selle käsikirja märkida. Eeldan, et see oli Mario Kivistik, kes oli sunnitud jutule ise pealkirja välja mõtlema. Ka autori nimi jäi käsikirjale kirjutamata. Ma ei olnud sellele eriti mõelnud ning alles toimetuses avastasin ja lisasin nime kiiruga lohakas pastakakirjas juurde. Lohakuse tõttu sumbusid U ja R üsna üheks kriipsumereks ja nii ilmuski esimene lugu mitte Aguri, vaid Agu nime all. Pseudonüüm tekkis alles järgmise loo avaldamise ajaks.
«Kambavaimu» kirjutamise ajendiks oli ühe mu väikse sugulase kirjeldus oma taldrikukeerutamise kogemusest, kus ta väitis, et tõepoolest nägi kedagi ilmumas.
«Doonorelundid» sündisid ühel unetul ööl Jõgeva Päästeametis valves olles, kus keegi rääkis oma ebameeldivatest kogemustest Jõgeva haigla arstidega.
«Taadeldus» ja «Teoloogiatudengi katse» aga on, nagu sisustki arvata võib, sellest ajast, kui asusin õppima Tartu Ülikooli ja elasin sellal Narva maantee 89 ühiselamus. «Taadeldus» on kirjutatud Kurt Vonneguti romaanide mõju all. Lugesin neid tollal päris mitu tükki järjest. Siiani tuleb silme ette pilt, kus ma loksusin unisena bussis Jõgevalt töölt Tartusse kooli sõites ja lõpetasin just ühe Vonneguti romaanidest. Kuskilt bussiakna tagant varahommikuse päikesetõusu seest tuli äkki ootamatu erksus ja ideevälgatus ning parema paberi puudumisel kribasin loo taskutest kokkukorjatud vanade bussi- ja rongipiletite tagapoolele.
В«Teoloogiatudengi katseВ» sГјndis kГјГјnlavalgel just Гјsna sarnastes oludes, milles toimub ka loo tegevus. VГµib Г¶elda, et see lugu sГјndis elektripuudusest.
«Choronzon». Choronzon oli mõeldud romaanina, kuid jäi pooleli, andes hoopis teed «Mu aknad on puust…» sünnile.
Kuna seal oli mitmeid häid ideid, siis kasutasin need mujal ära.
«Choronzonist» ehk romaani esimesest peatükist sai eraldi jutt, teised kirjakohad integreerisin muudesse juttudesse vähemal määral. Hiljem lisasin «Choronzoni» romaani «Mu aknad on…» sissejuhatusse. Viimane esimese perioodi avaldatud lugudest oli «Õpetus surnutest». Selle loo inspireerijateks olid mu onu surm ja matused ning mu ema, kes tollal tegeles matusepärgade valmistamise ja müügiga.
Avaldamata jäid tollal mitmed lood, mida ma ei viitsinud kuhugi saata, muuhulgas ka «Sinna ja tagasi: Aeg»,«Sinna ja tagasi:
Ruum», näidend «Elasid, siis surid» ning «Unistus» ja «Omadega kuival», mis olid oma algsel kujul sts