Minu Kolumbia
Ave Ungro
Perico tähendab kokaiini. Sõna perico (slängis „papagoi“) kasutatakse sellepärast, et kokaiin tekitab ninas tunde, nagu hammustaks seda papagoi. Kolumbia tänavaslängis on muide kõnekäänd: kui tuju pole kiita, siis… vaheta diilerit!Saabusin 2004. aasta 1. jaanuaril Kolumbiasse, et õpetada kuus kuud ühes katoliiklikus keskkoolis inglise keelt. Saatus tahtis teisiti: viibisin Kolumbias kaks ja pool aastat, elasin kahes linnas ning töötasin ka tõlgi ja projektijuhina. Elasin sellel maal läbi oma elu suurimad rõõmud ja valud, mis on nii hullupööra minu sees, et ma võib-olla „ei saagi Kolumbiast üle“. Ühest küljest oli ju palju valusat, mida ei tahaks mäletada, samas valdab mind tunne, et ilma nende mälestusteta oleksin palju vaesem inimene. Ma armastan Kolumbiat väga. Aga kui päris aus olla, siis see on armastuse ja vihkamise suhe.
Ave Ungro
Minu Kolumbia
Otsustan ära kasutada hetke, kui kontor on peaaegu tühi, ja kaevun isiklikku e-postkasti. Leian teiste hulgast kirja, mida pole oodanud. Kirja kaugelt maalt, lähedaselt inimeselt.
„AVE… AVE… MARIA LOLA. Soy la Mona Uribe. ¿Me recuerdas? ¿Recuerdas aquella caminada? Hugo, la Pajara, Tines, el agua. TE ADORO. la Mona, del Guanabano, TU BAR.[1 - Ave… Ave… Maria Lola. Olen la Mona Uribe. Mäletad mind? Mäletad toda jalutuskäiku? Hugo, La Pajara, Tines, vihm. OLED MULLE KALLIS. La Mona, El Guanabanost, SINU BAARIST. (hispaania keeles)]”
Kümne minuti pärast on pisarad juba peaaegu ära kuivanud. Lähen vaatan korraks peeglisse, mis täna tundub mulle vanust ette heitvat, ja jalutan rahulikult tagasi töölaua taha, et mõned vajalikud e-kirjad saata. Need on nüüd aga automaatsed ja lakoonilised, sest mõte on juba mujal.
Ma ei saa päris täpselt aru, mis juhtus. Kust küll see meeletu tundepuhang? Olen ju kogu oma Kolumbia-saaga ristipõiki läbi mõelnud, läbi arutanud, teistega jaganud. Kust siis see nüüd äkitselt? Leian end jälle meenutamas, kuidas elasin Kolumbias läbi oma elu suurimad rõõmud ja valud, mis on nii hullupööra minu sees, et ma võib-olla „ei saagi Kolumbiast üle”. Ühest küljest oli ju palju sellist, valusat, mida ei tahaks mäletada. Samas valdab mind tunne, et ilma nende mälestusteta oleksin palju vaesem inimene. Ma armastan Kolumbiat väga. Aga kui päris aus olla, siis see on armastuse ja vihkamise suhe…
Uksele ilmub kolleeg ja kГјsib augurauda.
„Seal!” nähvan talle lühidalt.
„Kas juhtus midagi?” küsib ta.
Mnjah, kuidas seda talle nüüd seletadagi, et ah, Mona, üks 50-aastane baaridaam Kolumbiast, ümises e-postis üht laulukest, mis muutis mu hetkega tundlikuks. Kuna see mulle endalegi veidi neurootiline tundub, vabandan ja uurin kolleegilt, kas ta veel midagi vajab. Panen arvuti kinni ja lähen välja, et end veidi tuulutada.
Tuulutada saangi omajagu, sest Tallinnas on torm tõusnud, temperatuur on peaaegu nullini langenud ja pean mütsi pähe panema – see valmistab mulle alati suurt vaeva. Mulle ei meeldi kuigivõrd talv ja sellega seotud riietumisrituaalid. Draamateatri ümber lendlevad paberinutsakad… Inimesed kõnnivad rutakalt ja eneseteadlikult edasi-tagasi, ilmselt ikka edasi. Üks ema seob pisipojal saapapaelu kinni ning noomib teda poriga mängimise pärast, laps ise on täielik kompu. Taevas paistavad esmapilgul rasked ja tumedad tormipilved kogunevat, täpsemal vaatlusel on see lihtsalt sügispimedus, mis tasahilju on hakanud vähest valgust sööma. Kell on alles pool viis.
Istun pingile ja panen korraks silmad kinni. Kõrvust kaovad inimeste hääled ja autorataste krigin. Vaikus, täielik vaikus. Siis tulevad hääled tagasi, ainult et teistsugused, justkui räägiks keegi tõtakalt ja pealetükkivalt. Ja lõhnab kõrbenud savi järele. Olen äkitselt kuskil kaugel, kus kõik algab puhtalt lehelt. Ja õhk on soe.
See raamat ei ole ühe kauge lõunamaa riigi poliitikast ega ajaloost. Üsna vähe saab siit teada selle maa kirjandusest, kuulsustest või pär