Minu Argentina
Liis Kängsepp
Populaarse raamatu parandatud ja täiendatud uustrükk, lisatud on foto ja epiloog. Raamat räägib loo sellest, kuidas endine majandusajakirjanik jättis oma mugava elu Eestis ja kolis tööle Buenos Airese vaestelinnaosasse, mismoodi ta seal päevakeskuses prussakatega võitles ja siis hoopis ülemuseks sai, mismoodi ta käis tutvumas vaalade ja pingviinidega, mismoodi ta ei suutnud prügikastiinimesega intervjuud teha, kuidas rullusid suhtemustrid vabatahtlike hulgas ja „Kakluskubiks” nimetatud ühiskorteris. „Buenos Airese hing on ülbe ja pirtsakas; samas ka üllas ja suuremeelne,” ütleb autor. „Ühel hetkel virutab ta sulle õelalt naerdes sellise paugu, et vajud põlvili, veremaik suus; teisel hetkel teeb sulle uskumatuna näivaid suuremeelseid kingitusi.”
Liis Kängsepp
Minu Argentina
SAATEKS
„Ahah,” jääb isa mõttesse. „See on vist Brasiilias või?”
„Ei, see on Argentinas.”
„Ahah,” järgneb järgmine mõttepaus. „Aga mis keelt nad seal räägivad, hispaania või?”
„Jah.”
„Aga sa ju ei räägi hispaania keelt.” Isa segadus näib kasvavat.
„Ei räägi jah, aga küll ma seal õpin.”
„Ahah.” Järgneb viimane, kõige pikem mõttepaus. Tundub, et isa mõtleb millegi üle väga süvenenult järele. „Aga kuule, kas sulle raha saab sinna saata?”
Isa ei ole ainus, kes esimese asjana hakkab uurima minu tulevasi rahaasju. Kuuldes, kui palju hakkab olema minu Euroopa vabatahtliku teenistusega ette nähtud kuusissetulek, puhkeb üks sõber naerma. Mäletan siiani: istume restoranis Elevant, kus ta läbi naeru teatab: „Kui sul nälg ikka päris kätte jõuab, ole kena ja helista mulle, annetan sulle natuke söögiraha.”
Kui tundub, et elus on kõik olemas – vahva töö, toetav perekond, head sõbrad ja piisavalt raha, et enam-vähem hakkama saada –, ei tule otsus sellest kõigest vähemalt mõneks ajaks loobuda väga lihtsalt. Ka mina muretsen, kuidas ma seal kaugel vaestelinnaosas vabatahtlikku tööd tehes majanduslikult hakkama saan. Mäletan, kuidas mõnel ööl enne Argentinasse lendamist ei tule mul und, vahin lakke ning mõtlen, et kuidas ma ilma oma asjadeta hakkama saan. Et kuidas Tyler ütleb „Kaklusklubi” raamatus nii õigesti: „Asjad, mida sa omad, hakkavad lõpuks omama sind ennast.”
Tagantjärele tundub see kõik tobe. Ausalt öeldes oleks vist juba aeg tunnistada, et kogu see kahtlemine oli lihtsalt (enese) pettus. Ma ju teadsin kohe, kui mu projektile raha anti, et ma ei tohiks seda võimalust mööda lasta, isegi kui see tähendab loobumist saavutatud elukvaliteedist.
Mul on väga hea meel, et nägin seda Argentinat, mis enamasti välismaailma pilgule varju jääb, ja sain aimu sellest viletsusest, mis kauni arhitektuuri ja iluopereeritud rikkurite fassaadi taga peitub. Argentina on väga ilus ja rikas riik, samas on ta ka väga õudne ja vaene riik.
Ja mul on ka väga hea meel, et ma sain maailmas tutvustada ühte toredat ja imelikku e-riiki, kus elavad introvertsed inimesed, kes armastavad üheskoos alasti kõrvetava kuumusega ruumis istuda. Neid inimesi, kes nüüd teavad, kus Eesti asub, on tänu minule ikka vähemalt paari tuhande võrra rohkem.
Ilmselt ma ise ei saagi veel täpselt aru, kuidas see kogemus mind rikastas, kuidas ma muutusin. Aga ma tean vähemalt, et peaaegu igas maailma nurgas on mul nüüd mõni tuttav või isegi sõber, kelle peale aeg-ajalt mõtlen ning kes kahtlemata mindki meenutavad.
Argentinas töötasin Euroopa vabatahtliku teenistuse kaudu, projekti finantseeris programm „Euroopa Noored” (www.noored.ee).
See raamat ei oleks saanud teoks ilma Epu, Kadri, Migueli ja minu keeleГµpetaja Soniata. Muchisimas gracias, chicos!
Kui sul, armas lugeja, tekib pärast seda raamatut soov kuidagi aidata Centro Convivenit, kus ma aasta otsa tööd rabasin, võid minuga ühendust võtta aadressil kangsepp@gmail.com. Teeme maailma paremaks!
    Liis Kängsepp Tallinn,
В В В В suvi 2008
DESDE EL PRINCIPIO EHK ALUSTAME ALGUSEST
Ma ei registreerigi enam, kui ta räägi