Minu Maroko
Kätlin Hommik-Mrabte
„Appikene! Ära seda nüüd küll tee!!! Jumala eest! Ta peksab su läbi, hoiab sind päevad otsa köögis kinni ja võtab lahutusel lapsed käest!” Uskuge või mitte, aga pidin seda enne abiellumist rohkem kui ühe heatahtliku inimese suust kuulma. Lõpuks ei osanud ma enam muud moodi reageerida kui vaid malbe naeratusega. Sisemuses aga kriipis mõte – mis õigusega te minu abielu lahutate, enne kui see pole veel alanudki? Olen eestlane, aga moslem. Või kas peangi siia „aga” vahele panema? Olen moslem juba üheksandat aastat, abielus viiendat. Pean seda täpsustama, sest enamasti arvatakse, et olen moslem oma marokolasest mehe pärast. Inimese identiteeti vormivad ühtviisi nii ta millegi kõrgema poole püüdlev hing kui ka maine kogemus. Minu kogemus, mida tahaksin teiega jagada, on mind viinud läbi lapsepõlve eneseotsingu Nõukogude Eestis, araabia keele ja islamoloogia õpingute Pariisis, abiellumise Kuveidis, otse sooja Maroko südamesse. See kõik on osa minust: olen eestlane ja moslem.
Kätlin Hommik-Mrabte
Minu Maroko
MIS ON KODU, KUS ON KODU, KUS ON KODUKOHT?
Passikontroll läbitud, istun pisikesele kollasele puupingile pagasi saali nurgas, samal ajal kui mu armas kaasa Mustapha ja ta parim sõber Youssef lähevad meie kohvreid ära tooma. Kõigutan õnnelikult jalgu ja hingan mõnuga. Mõelda vaid, et puupüsti rahvast täis ruumis võib nii palju hapnikku olla!
Saabuvate lendude ooteruumis on nii palju inimesi, et sealt küll kedagi üles ei leia. Sammun Mustapha järel lennujaama ukseni ning jään seal jahmatuses seisma: näen muru, täidlaselt rohelist, lopsakat, tihedat muru, mille taevalik hõng hoolimata paarikümnest meetrist kõnniteeplaatidest meie vahel mu sõõrmeid hellitab, nii et sulen silmad ja endalegi ootamatult ümisen: "…kus kasteheinas põlvini me, lapsed, jooksime." Milline klišee! Ruttan üle betoonplaatide, süda rõõmust sees hüppamas. Tahaksin end murule pikali heita, kuid õnneks meenub mulle, et ümberringi on inimesed, kes võiksid minu vaimses tervises kahtlema hakata. Seega peab graatsilisest kükist ja pisikesest sõrmepaist piisama. Sellest hoolimata tunnen, kuidas värskus läbi sõrme sisse vupsab ning otse südamesse vudib: oled jõudnud koju, oled viimaks jõudnud koju!
Aga minu palavalt armastatud kodu on ju Eestis! Sellist lärmi lööb mu süda vaid siis, kui üle pika aja Virtsu-Kuivastu praami pealt maha sõites lõpuks saarde jõuan.
Ent ka siin olen ära tundnud kodu. Tõstan mõtlikult oma näo värske tuule hellitada. Kas inimesel saab olla kaks kodu? Kuidas üldse on võimalik koduks pidada paika, kuhu esmakordselt oma jala tõstad? Mis mind üldse nii kaugele tõi – siia, minu Marokosse?
KUIDAS MINUST SAI MOSLEM EHK 21 ESIMEST AASTAT MINU ELUST
Niipea kui saadakse teada, et minu abikaasa on marokolane, seega moslem, laheneb eurooplaste jaoks miskipärast kohe ka müsteerium: "Miks selline sinisilmne Eesti blondiin peaks üldse moslemiks hakkama?" Minu moslemiks hakkamisel ei ole tegelikult minu abikaasaga midagi pistmist. Aga alustagem algusest…
Esimesed mälestused, mis mul endast on, pärinevad ajast, mil olin umbes kolmeaastane ja üritasin maailmast mingit ettekujutust saada. Suutsin igasuguseid lollusi välja mõelda, nagu näiteks miks jänes on just "jänes" ja mitte näiteks "karu"? Ja kui ema ütleb, et nimesid ei tõlgita, siis miks kodus on mul raamat "Punamütsike", aga mamma juures "Krasnaja šapotška"? Siin on muidugi tegemist pigem lingvistilist laadi küsimustega kakskeelse lapse maailmast, kuid arutlesin ka sügavamate teemade üle kui nimed.
Maailma juurde käib ka elu ja surm. Mäletan selgelt, kuidas oma isalt küsisin: "Issi, mis siis saab, kui me ära sureme?"
Nõukogude Liidu kooli läbinud isa vastas otsekohe: "Mis siis ikka saab, siis me magame mulla all."
"Ja mis edasi on?"
"Mitte midagi."
"Mismoodi, mitte midagi? Kuidas saab olla mitte midagi? Alati on ju midagi?"
"Lihtsalt, mitte midagi."
"Aga miks ma pean siis elama ja hea laps olema, kui hiljem on nagunii lih