Sauna!
Agu Takis
Hiiumaal Kärdla linnas asub kahekordne hall maja, saun-võõrastemaja. Neljakümne aasta vältel oli see koht, kus hiidlased said pesta ihu ja puhastada hinge. Lähiajaloo mäletamiseks püüdsin enam-vähem reaalselt kirjutada seal toimunust. Lisaks linnasaunas toimunule sai kirja pandud ka olukord saunadest Hiiumaal. Lugejat ei tohiks segada, et kirjutatud on peamiselt Hiiumaa saunadest. Samasugust suhtumist sauna võib leida igas Eestimaa nurgas. Seda raamatut lugedes võib mõnelgi mehel tekkida igatsus oma sauna järele. Siit ei leia õpetust, kuidas sauna ehitada – selleks on teised raamatud. Minu poolt oleks ainult üks õpetus: vaadake kõiki saunasid ja siis otsustage ise, millist soovite. Peale teist kütmist olete veendunud, et see tuli parim. Niikaua, kuni suitsevad Eestimaal saunade korstnad, elab ka eestlane, tema visadus ja huumor. Hüva leili! Raamatu autori Agu Takise esikromaan „Härrana sündinud“ ilmus 2011. aastal ning üsna pea tuli sellele tehe ka teine trükk. Käesolevas raamatus süveneb autor saunakultuuri laiemalt ning räägib erinevatest saunadest sõjaväes, saunaskäikudest parteibossidega või soomlastega. Ja seda kõike läbi mõnusa Hiiu huumori.
Agu Takis
Sauna!
Kusagil Läänemeres laiub üks imeline saar, ja seda juba maailma loomisest alates. Selle kinnitamiseks meenutage kas või Gustav Ernesaksa 1949. aastal valminud ooperit „Tormide rand” ja kuulsat kõrtsmiku laulu, mis algas sõnadega: „Vanasti, kui maailm loodi, lõi ka jumal Hiiumaa” – seda juba ümber ei lükka.
Saart on hellitavalt nimetatud veel Haldjasaareks, Päikesesaareks, Päevasaareks, lisaks teisi kauneid nimesid.
Ruumi Hiiumaal elamiseks jätkub, inimesed on rahulikud ja hea huumorimeelega. Tigedaks muudab kõige rahulikuma hiidlase vaid see, et mandrile pääsemiseks tuleb vahel kaua praami oodata. Tundub, et siin läks jumalal üks asi kiiruga veidi valesti. Kui umbes kakskümmend kilomeetrit pikk Kõpu poolsaar oleks maailma loomise ajal lääne asemel itta keeratud, saanuks sild mandriga valmis. Hiidlane on aga kannatlik – kuigi vahel tuli oodata nädalaid mandrile saamiseks, pääses kunagi ikkagi sinna.
Ühes olid ja on hiidlased, saarlased ja mandrieestlased aga siiani ühel meelel – saun on hea asi.
Saun hiidlase elus
Hiidlased ja ilmselt kõik eestlased peavad sauna omamoodi pühaks paigaks. Rahvasuu räägib, et saunas ja jahil on kõik mehed võrdsed. Mina tahaks sellele vastu vaielda. Need on kohad, kus jumala loodud ebavõrdsus kõige selgemini silma hakkab, kuid need pole kohad, kus kehtiksid alluvussuhted. Paljude hiidlaste elu algas ja lõppes saunas – ka autor nägi seal esmakordselt ilmavalgust.
Võib-olla lõpeb temagi maine teekond saunas, nagu paljudel teistel sauna eesruumis enne puusärgi kinnikeeramist. Sauna kui püha paika tunnistavad soomlasedki, sest sinna võib minna ainult heas tujus ja teistele halba soovimata.
Saunast sai inimene abi ka haiguse korral – see oli vaese inimese arst. Seljavalude leevendamiseks soovitati kõvasti haiget kohta vihelda, kurguhaiguste ravimiseks tilgutati leilivette tärpentini. Asendamatu oli saun külmetuste tohterdamisel.
Tavaliselt ehitati saun eluhoonele küllaltki lähedale, kuid sellega käis kaasas suur oht. Võis korduda Petseris elanud tigeda napsuvenna efekt – sauna pani, aga küla läks. Nii püstitasidki kavalamad mehed tuleõnnetuste vältimiseks sauna elumajast kaugemale ja võimaluse korral veekogu lähedusse, et pärast leilivõtmist ennast karastada. Sauna puudumisel sai vajaduse korral vihtlemiseks kasutada rehetuba ja seda peamiselt pärast viljakoristust.
Minu esimesed saunamälestused pärinevad isakodu saunast. See oli hiljuti ehitatud uus saun, kus pesu-, leili- ja riietusruum asusid eraldi. Saunaga samas hoones paiknes väliköök, kus keedeti ninaesist koduloomadele. Juba sauna kütmine oli eriline toiming. Kui eluhoones kasutati tule tegemiseks oksi-käbisid, siis saunaõhtuteks ja muudeks argitoimetusteks varuti kase- ja haavahalge. Et toona elati kokkuhoidlikult, kasutati