Minu Ungari
Reet Klettenberg
Kögöš-mögöš! Ungari keel on harjumatult ö- ja š-rikas ega tundu asjasse pühendamata kõrvale üldsegi sugulaskeelena. Keelesugulaste mõistmisel on mind lisaks keeleoskusele aidanud ka madjarite kuulsa lahkuse täiel rinnal nautimine. Pits paalinkat või klaas Ungari veini on aidanud mul kui ühel tavapäraselt kinnisel eestlasel kauge hõimurahvaga ühise keele leida. Et Ungari maast ja rahvast lähemalt aimu saada, olen ise igal pool käed külge pannud, olgu siis seatapp või saagikoristus. Ühised tööd ja teod lähendasid mind neile, ungarlased aga pühendasid mind hea meelega oma maailmavaatelistesse küsimustesse ja võtsid vastu pereringi. Nad teevad seda nii lihtsalt ja loomulikult, et uustulnuk ei pane tähelegi, kui piir „teie“ ja „mina“ vahel hägustuma hakkab ning sellest märkamatult „meie“ saab. Reet Klettenberg
Reet Klettenberg
Minu Ungari
SISSEJUHATUSEKS
Et ma aga ungari keele tundi sattusin, juhtus tänu sellele, et pidin valima eesti filoloogiale lisaks mingi teise eriala, ning kuna ungari keel ja kirjandus tundus õppetoolis pakutavast kõige huvitavam, siis valisingi selle. Ühes tunnis tuli jutuks Ungari loodus, nimelt et seal kasvavad tamme- ja pöökpuumetsad. See fakt oli minu jaoks esimene võlusõna, mis kõrvu kikitama pani ja minus ülepea mingisugust Ungari-igatsust tekitas. Mitte et kodused sega- ja okaspuumetsad mulle armsad poleks… aga muinasjutuline pöök – see oli miskipärast piisav põhjus, et Ungarisse ihaleda. Seda pean mina näha saama, mõtlesin toona, uskumata siiski, et asi teoks saab.
Kaks aastat hiljem lõi jalgrattaavarii mu elu paariks nädalaks füüsiliselt ja väljakannatamatult pikaks ajaks ka hingeliselt rööpast välja, nii et tuiasin mitu kuud ringi nagu vatis ega tundnud millestki enam õiget rõõmu. Just siis haarasin kinni võimalusest oma elu põhjalikult muuta ja kandideerisin Budapesti ülikooli eesti keele lektoriks.
Muidugi haaras mind paar kuud hiljem positiivset tulemust kuuldes hirm – kartsin, kuidas ma üksinda hakkama saan. Väike eestlanna ihuüksi kümnemiljonilise elanike arvuga Ungaris, ilma teadmisteta oma uue elupaiga kohta, ilma sõpradetuttavate ja isegi ilma korraliku keeleoskuseta!
Loomulikult üritasin enne Eestist lahkumist palavikuliselt tasa teha puudujääke oma ungari keele oskuses, sest praktika puudumise tõttu olin pärast kaht aastat keeletunde ikka veel algaja.
Mu tõeline armastus Ungari ja ungarlaste vastu lõi lõõmama siis, kui olin Budapesti kohale jõudnud. Sattusin nimelt sellisesse keeleõpperühma, kus tund ei seisnenud paljalt keeleoskuse arendamises, vaid hõlmas ka maatundmist ja kirjanduskursust. Viiekümnendates aastates ülienergiline, nooruslik ja teadmistest pulbitsev õpetaja Judit rääkis ungari kultuurist ja ungarlusest nakatava armastuse ja veendumusega, nii et mul hakkas oma puuduliku hariduse pärast piinlik. Õige pea avastasin, et Ungari uurimine ja kogemine on muutunud minu lemmikajaviiteks. Mida rohkem ma oma uut kodu ja kaasmaalasi tundma õppisin, seda enam hakkasin neid armastama ja seda paremini end Ungaris tundsin. Imelikul kombel ei olnud mul sugugi kohanemisraskusi, oleksin just nagu koju tulnud.
Oma raamatus raban ungari kultuuri põhjaliku tundmaõppimise nimel ungaripäraseid töid teha, reisin ja matkan läbi enamiku Ungari piirkondi ja lisaks ka tükikese Rumeeniast, mis kuulub täie õigusega minu Ungarisse, ning söön, korjan ja valmistan peaaegu kõiki ungari vilju ja roogasid. Kõik erinevad juhtumid muudavad mind, juhuslikult maale saabunud välismaalast, mingis mõttes Ungari pärismaalaseks. Mis teeb selle maa mulle nii koduseks? Neid armsaid ja meeldejäävaid juhtumeid ja killukesi oma Ungari-elamusest jagan meelsasti lugejaga.
В В В В Reet Klettenberg
В В В В 20.В septembril 2010 Budapestis
MAAD HГ•IVAVA VГ„LISMAALASE JUHTUM
Oma naiivsele võrdlusvälgatusele mõtlen muiates korduvalt, pannes selle enda esimese lennuelamuse arvele. See, mida ma ülekohtuselt maanteeks pidasin, oli Doonau jõgi (ungari keeles