Minu Supilinn
Mika Keränen
Supilinn pole lihtsalt maalapike Emajõe luhal. Supilinn sümboliseerib aega ja elustiili, mis on enamikus Euroopas läinud kaduviku teed. Kui Mika kohtas kakskümmend aastat tagasi Eesti-lipu-siniste silmadega Evat, ei teadnud ta veel, et nende silmade kaudu avaneb talle uks tõelisesse, eheda elu maailma. Sinna, kus tuleb oma puid ise lõhkuda ja ahju laduda, oma aknaid ise kraapida, kittida ja värvida, oma seinast maha kukkunud lüliteid ise vahetada ja maadelda vana lukuga, mis peremehe võtmele alluda ei soovi. See raamat on eestistunud soomlase Mika ülevaade Tartu Supilinnast ja sealt leitud sõpradest, ka Tartu vaimust, kes elavat Mehis Heinsaare koridoris. Veel on see raamat ühe poisi meheks kasvamisest ja poisitempudest, mis sellele teele jäid. Kas oma hinges on lastekrimkade autor Mika Keränen nüüd suureks ja keskealiseks saanud või mitte, see jääb lugeja otsustada.
Mika Keränen
Minu Supilinn
Supilinn – ma tunnen sind
juba päris kaua.
Ja ma ei pane Гјldse pahaks,
kui mГµni peab sind hauaks.
Uimane sa oled kГјll,
sГµna heas ja halvas mГµttes,
ja mitte nagu kvissentalid
elult viimast vГµttes.
TГ„NUD
Tänan kõiki sõpru, kes on olnud minu jaoks olemas ja nõuks ning abiks selle raamatu kirjutamise juures.
Nii nagu iga tore koht siin ilmamunal on ka Supilinn oma elanike nägu ja tegu. Sellepärast on selle raamatu peategelased need supilinlased, keda olen oma rännakutel kohanud ja keda on mul au isiklikult tunda. Inimeste nimesid olen muutnud vastavalt tujule, sest mõned teemad selles raamatus ei kannataks liiga otsest päevavalgust. Tõtt on selles raamatus igatahes palju rohkem kui fantaasiat.
Tänan ka oma kallist Evat, kes on mulle pärast selle raamatu kirjutamist järjest kallim. Kaks võrdselt ühesugust suurt tänu mu kahele tütrele, kelle käest olen õppinud rohkem kui nemad minult. Samuti aitäh mu parimale sõbrale, Herne tänava Ergole. Sügav tänu ja kummardus minu toimetajale Epule ja kogu Petrone Printi rahvale. Te ulmade peegelsära on ka selles raamatus näha.
Ja muidugi tänud kõigile teile, kes olete selle võrratu „Minu” sarja lugejad. Mul oli seda raamatut lust kirjutada ja loodan, et teil on selle seltsis sama lõbus.
В В В В Tartu,
В В В В 1.В veebruar 2012
    Mika Keränen
SOOMEST EESTISSE
Minu teekond Tartusse algas aastal 1992 Ida-Soomest, Ilomantsi põllumajandustehnikumist, kuhu läksin pärast keskkooli aiandust õppima. Olin kaheksateist ja pool aastat vana ja sain kokku naisega, kelle tõttu Soome kaotas ühe oma poegadest Eestile.
„Ilusaid unenägusid!”
Need olid mu esimesed eesti sõnad, mis selgeks sain. Sõnakesed, mis on sest ajast saati kilisenud mu peas nagu kellukesed Arvo Pärdi teostes. Pärdist ja tema tintinnabulist ei teadnud ma toona midagi. Minu teadmised Eestimaast olid sel ajal kaunis killustatud. Teadsin, et pangaröövel Raivo Roosna on Eestist, ja adusin, et soome keeles „Saaremaa valssi” laulval Georg Otsal on mingi side selle meretaguse maaga, mis hiljuti võitles tagasi oma iseseisvuse. Kuusankoski Kumu klubis mängivat vutimeest Urmas Hepnerit olin näinud teles ja teadsin, et temagi on sealt. Eesti vabariigi presidendina oli just ametisse asunud endine suursaadik Soomes, Lennart Meri. Teda olin vist telekast näinud.
Vanematest aegadest oli mul meeles Tartu rahulepingu sõlmimine, ja mitte ainult meeles, vaid ka südames. Soome ja Venemaa sõlmisid aastal 1920 rahulepingu, mis ei tähendanud Nõukogude Liidule karvavõrdki, kui nad pärast teist ilmasõda tõmbasid piiri keset mu vanaisa talu. Ma võin austada venelast, pits näpus, aga tõeliselt sina peale saame siis, kui ta tagastab Soomele Karjala.
Eesti keelest oli meile räägitud emakeeletunnis, koos teiste sugulaskeeltega. Arvasin, et Eesti riigikeel on vene keel ja et eesti keelt räägivad ainult vanemad inimesed. Õnneks eksisin!
Piinlik mõelda, kui vähe ma Eesti kohta teadsin, aga mis sa teed. Soome haritlasperede võsud olid ehk asjadega paremini kursis, kui neil olid vanemad, kes oskasid oma