Назад к книге «Minu Soome» [Kaja Saksakulm Tampere, Kaja Saksakulm Tampere]

Minu Soome

Kaja Saksakulm Tampere

Kaja, kes oskas kaks sõna soome keelt (terve ja guudbai), sattus Professori kutsel üheks semestriks Jyväskylä Ülikooli külalisõppejõuks. Lumepall aga oli veerema lükatud, tuhande järve maa oli Kaja enda kütkesse haaranud ning poolest aastast on saanud palju aastaid. „Oleme oma pähe kinnistanud hulga stereotüüpe naabermaast, kuid kui palju me tegelikult teame, missugune Soome ja seal elav soomlane on?” küsib Kaja nüüd ja jagab oma kogemusi põhjanaabritest: nende temperamentsest loomusest, äraspidisest huumorist, kokkuhoidlikust meelelaadist ja suurest südamest.

Kaja Saksakulm Tampere

Minu Soome

SAATEKS

Гњks uus algus minu jaoks on olnud elu Soomes. Olemuselt kirju ja segane, nagu elu ikka.

Olen Soome-aja jooksul pidanud üsna mitut blogi, et mõtted, olukorrad ja inimesed ei ununeks. üks mu professor Tartu ülikoolis ütles kunagi: „Mõtetel on kalduvus tulla… ja ka minna. Seepärast tuleb nad kinni püüda ja üles kirjutada.”

„Minu Soome” on kollektsioon mõtteid ja meenutusi aastatest 2004–2009, kuid kirja on see pandud vahemikus kevadest 2008 kuni kevadeni 2009. Seevastu raamatu ülesehitus on ilma väga täpse kronoloogilise liinita. Põhjus üsna lihtne – mõtted tulevad vahel üsna kummalistel põhjustel ja just siis, kui nad tulevad. Siin on küll olemas oma loogika selles mõttes, et üks või teine meenutus on saanud inspiratsiooni eelmistest väljaütlemistest, ka hilisemad sündmused on olnud teatud meenutuste initsiaatoriks. Lugejal soovitan võtta neid jutujuppe kui mõttekillukesi, ja siis neist omasoodu mingi pilt kokku monteerida.

Kohati tuleb raamatusse kaasteelisi, eelkõige tütar Ave, kellega oleme seda Soome elu ilu ja võlu jaganud algusest saadik. Tema jaoks on Soome eluetapp tänaseks läbi saanud ja avastamist ootavad uued maad ja rahvad. Samuti põikuvad siia oma tegemistega need olulised inimesed, kellega see Soometeema seotud on olnud – teised pereliikmed ning mõned sõbrad. Selline kirju seltskond siis, olgugi et vähese sõnaõigusega – jätan neile võimaluse minu tõlgitsuste kaudu osaline olla. Natuke egoistlik? Jah. Soomes elades olen üles leidnud ka enesekindluse olla lihtsalt ja rõõmsalt egoistlik ja väärtustada seda, mis minu arvates oluline on.

Mis siin raamatus siis juhtuma hakkab? Klatši? Nalja? Tarku mõtteid? Põhjapanevaid järeldusi Soome ja soomlaste kohta, ülevaadet kultuurist ja ajaloost? Ei, mitte päris niimoodi ei ole see kirjapandu siin mõeldud. Raamat on igapäevastest lihtsatest tavalistest asjadest ja Soome elust ühe inimese silmade läbi. Natuke nagu läbi lukuaugu piilumine. Sest see, et tegelikult ei olegi võimalik haarata haaramatut, sai mulle selgeks üsna selle raamatu kirjutamise alguses. Soome Sisu on nii suur, et nende kaante vahele see kohe kindlasti mingi valemiga ära ei mahu. Ja fakt on ka see, et meie arusaamine oma põhjanaabritest on pungil stereotüüpe ja arvamisi, kuid millised need soomlased tegelikult on, jääb meile müstikaks. Ja paraku on tänaseks viis aastat elu üksinda omade seas – eestlasena soomlaste seda arvamust võimendanud. Kohati tunnen, et ma saan soomlastest aru ja oskan seletada, miks nad nii või teisiti käituvad või toimivad, kuid ei või väita, et ma kõike Soomest ja sealsetest inimestest tean.

See raamat on minu katse vaadata soomlaste hinge ja Soome ellu ja iseendasse selles kontekstis – kuidas saab üks tavaline eestlane oma eluga ja iseendaga hakkama tavaliste soomlaste keskel elades. Ja millisena Soome ühele eestlasele tundub ja näib, kuidas ennast avab ning kuidas see avastaja iseennast avab ja avastab just selles Soome kontekstis. Kahekõne iseendaga? Vist küll. Ja kindlasti minu kahekõne Soomega.

    Vähiku, Saaremaa,

В В В В juuli 2009

ALGAMINE

Avan autoakna linnalähedase kiirtee parklas, värskelt lehtinud kaskede lõhn tungib rõõmsasti mu ninna. Päike oli hiilimas puude taha, kuid kumab veel kutsuvalt. On 2008. aasta maikuu 21. päeva hilisõhtu, aeg, kus kased on hiirekõrvul ja päike enam pe