Minu Nepaal
Kaia-Kaire Hunt
Ma ei tahtnud elada elu, mis on ette kirjutatud: käia koolis, saada haridus, minna tööle, abielluda, osta maja, saada lapsed, võtta koduloom, puhata mõnes kuurortis, külastada vahel harva sõpru, käia tööl… ja õhtuti, väsinuna päevategemistest mõtelda, kas see oligi nüüd see elu, mida tahtsin. Otsustasin, et loon endale elu, kuhu ei kuulu kunagi sõnad „sooviksin, et ma oleksin ka teinud…“ Ma teadsin, et kusagil meie sees on paik, kus suur igavesti püsiv rahu ja õnnetunne ei sõltu mitte millestki peale meie endi poolt loodu. Mina leidsin selle Nepaalis elades, kohtudes oluliste inimeste ja õpetajatega, nautides igal hommikul müstiliselt ilusat Himaalaja mäefronti ning töötades vabatahtlikuna kohalikus lastekodus. Avastasin jooga, ajurveda, tiibeti meditsiini ja põneva ringide teooria. Ja kui keegi küsib minult, et mida sa teeksid teisiti, kui sul oleks elada üksainus aasta, siis ma ei muudaks midagi ega hakkaks kuidagi teistmoodi elama.
Kaia-Kaire Hunt
Minu Nepaal
Sinu sГјnd inimesena on kГјps vili,
sellena ainuline.
Harjuta, nagu jГµuad,
pГјhendumist, kaastunnet,
ja tГµelise Teadmuse omandamist.
Oo, Kabir, sellest näivuseilmast
välja viib ainus tee:
tunneta oma hinge
mis tahes hinna eest.
В В В В (Kabir, 15. sajandi India mГјstik ja poeet)
Siin raamatus on koos minu kolme Nepaali-aasta lood. Kuigi nende lugude vahepeal olin ma ka Eestis, ei lubanud mu süda siin raamatus Nepaali-maagiat Eestis käimise vahepaladega segada. Eesti on ja jääb mu koduks, kuid see ei muuda kuidagi tõsiasja, et ma armastan ja igatsen Nepaali.
Edasi-tagasi käimine, minemine ja tulemine on olnud minu edasiliikumise ning vaimse arengu hädavajalik osa. Just nendel aastatel ja sel kaugel maal on suuresti toimunud minu tõekspidamiste paikaloksumine ja inimeseks kasvamine. Nepaalis on aega. Aega enda jaoks, aega ennast kuulata, aega kuulata loodust. Kuulata kõiksust. Nepaal on täis kohtumisi. Kohtumisi oluliste inimeste, õpetajate ja sündmustega. Nepaal on olnud kirgas kulgemine täis magusaid hetki ja põletavalt valusaid äratundmisi, et oluline on elada hetkes.
Mina leidsin Nepaalis kadumaläinud enda. Õppisin olema pöördumatult õnnelik, nautides iga hetke ja selle pakutavat.
Tänan oma vanemaid, kel on jätkunud jaksu minu minemisi aktsepteerida. Tänan kalleid sõpru, kes on mulle alati kaasa elanud, pikki kirju kirjutanud ja mind tagasi oodanud. Tänan oma õde, kes on palju asjaajamisi minu ära olles enda kanda võtnud. Tänan armsaid inimesi, kes on mul külas käinud ja häid kolleege, kes minu äraoleku ajal tööasjadel silma peal hoidsid.
Aitäh Kristerile, kes pani mu reisidest kirjutama ja kelle kaudu Epp mu leidis ning ettepaneku raamatut kirjutada tegi. Aitäh Anna-Mariale, kel jätkus kannatust mu ülevoolavaid lauseid mõistlikusse vormi siluda.
Ja muidugi aitäh Tomile – mu esimesele kriitikule, kelle tunnustus andis mulle julgust see raamat lõpuni kirjutada.
В В В В Armastusega,
В В В В Kaia-Kaire
В В В В August 2009
OTSUS
„Jajah,” ühmab sõber.
„No saad aru, ma tahaksin teha midagi teistmoodi, midagi, millel oleks tähendus. Mis tuleks südamest…”
„Jajah… jah… mhm! Äkki veel ühed õlled?”
„Oota, sa ei kuula mind ju üldse! Ma räägin, et ma tahaksin teha midagi, mis muudaks maailma. Pean minema kusagile, kus ma leiaksin enda jälle üles ja avastaksin viisi maailma muutmiseks.”
„Jajah. Mhm, kuule…”
„Saad sa aru?! Midagi, millel on väärtus. Ma lihtsalt pean siit ära kolima.”
„Kuule, Kaia, sa oled juba kolm tundi sellest jahunud. Kui sa tahad minna, mine siis, issand küll!”
Sõber vaatab mind tülpinult. Pööritab siis silmi ja raputab pead, justkui püüdes mõnele iseäranis tüütule lapsele midagi selgeks teha. Jään teda mõtlikult silmitsema. Samal hetkel tabab mind selge teadmine. Ma olen valmis minema!
Õhtul mõtisklen enne uinumist pikalt. Mul on teooria, et otsused suuremaks minekuks ja tulekuks peavad tekkima mingi murrangu tagajärjel. Olen jõ