Solomon Kane’i lood

Robert Ervin Howard

Solomon Kane’i lood on pigem õuduslood kui kangelasfantaasiad ning kirjaniku eluajal ilmus seitse juttu sellest sarjast. Ka võib Solomon Kanei pidada autori enim õnnestunud kangelaseks Conani järel.

Kolbad tähtede keskel

I

Torkertowni viis kaks teed. Üks, lühem ja otsem tee, viis üle palja mägismaanõmme, ja teine, mis oli palju pikem, kulges soomätaste ja mülgaste vahel, riivates idas madalaid mägesid. See oli ohtlik ja üksluine teekond, nii et Solomon Kane peatus üllatunult, kui hingetu nooruk külast, kust ta just oli lahkunud, talle järele jõudis ja palus teda jumala nimel valida tee läbi soo.

“Tee läbi soo!” Kane jäi poissi vahtima. Solomon Kane oli pikk, kuivetu mees, tal oli sünge kahvatu nägu ja sügavad mõtlikud silmad, üldmuljet muutis veel askeetlikumaks pruunikashall puritaanlaserüü.

“Jah, sir, see on palju ohutum,” vastas nooruk ta üllatunud hüüatusele.

“Siis peab nõmmeteel kummitama saatan ise, sest see soo pidi öösel ohtlik olema.”

“Mülgaste pärast, sir, mida te pimeduses ei näe. Parem minge külla tagasi ja jätkake oma teed hommikul, sir.”

“Ja läbi soo?”

“Jah, sir.”

Kane kehitas Гµlgu ja raputas pead.

“Kuu tõuseb peaaegu otsekohe pärast videviku saabumist. Selle valgel jõuan Torkertowni üle nõmme paari tunniga.”

“Sir, parem mitte. Keegi ei lähe kunagi sealtkaudu. Nõmmel pole üldse maju, aga soos on vana Ezra hütt, kes elab seal üksi sellest ajast saadik, kui ta hull nõbu Gideon sohu hulkuma läks ja keda sealt enam kunagi ei leitud – ja kuigi vana Ezra on ihnuskoi, ei keela ta teile peavarju, kui sooviksite ööseks sinna jääda. Kui just minema peate, minge parem läbi soo.”

Kane vaatas poissi teravalt. Too niheles ja vahtis oma jalgu.

“Kui see nõmmetee on teekäijatele nii ohtlik,” ütles puritaanlane, “miks siis külaelanikud mind ei hoiatanud?”

“Neile ei meeldi sellest rääkida, sir. Me lootsime, et valite sootee, aga siis nägime, kuidas te pöörasite teeristil teisele poole, seepärast saatsid nad minu teile järele, et ma paluksin teil ümber mõelda.”

“Kuradi nimel!” hüüatas Kane teravalt, ning see harjumatu vanne näitas ta ärritust. “Sootee ja nõmmetee – mis see on, mis mind nõmmeteel ootab, mispärast peaksin ma miilide kaupa ringi minema ja riskima mülgaste ja laugastega?”

“Sir,” ütles poiss häält tasandades ja ligemale nihkudes, “me oleme lihtsad külamehed, kellele ei meeldi niisugustest asjadest rääkida, et halb õnn meid ei tabaks, kuid nõmmetee on ära neetud ja sellel pole kõndinud ükski külaelanik aasta või ka rohkem. Öösel nõmmel kõndimine toob surma, nagu on mõistnud umbes kakskümmend õnnetut teekäijat. Miski kurivaim kummitab seal ja nõuab inimohvreid.”

“Ja missugune ta välja näeb?”

“Keegi ei tea. Keegi pole teda kunagi näinud ja ellu jäänud, kuid hilised teekäijad on kuulnud kaugel soos kohutavat naeru ja ta ohvrite õudseid karjeid. Sir, jumala nimel, tulge külla tagasi, veetke seal öö ja homme minge mööda sooteed Torkertowni.”

Kaugel Kane’i süngete silmade sügavuses oli hakanud helkima tuluke, mis sätendas nagu nõiduslik tõrvik külmas halli jää sügavikus. Ta veri hakkas kiiremini voolama. Seiklus! Eluga riskimise ahvatlus ja põnevus! Mitte et Kane oleks just niimoodi mõelnud. Ta arvas siiralt, et ta rääkis oma tõelistest tunnetest, kui ta ütles:

“See peab olema kurjade jõudude kätetöö. Pimeduse isandad on selle maa ära neednud. Tugev mees peab võitlema saatana ja ta võimu vastu. Seepärast ma lähen, olles võitnud teda nii palju kordi.”

“Sir,” alustas poiss, siis sulges suu, nähes oma väidete kasutust. Ta lisas vaid: “Ohvrite laipu on rebitud ja moonutatud, sir.”

Ta seisis seal ristteel ja ohkas kahetsevalt, vaadates pikka kõhetut kogu pööramas nõmmeteele.

Päike oli loojumas, kui Kane ronis üle madala künkaharja, mis viis kõrgustikurabale.