Minu Gruusia

Dagmar Raudam

Tulevase magamistoa aknast avanev hommikune vaatepilt lööb tummaks. Lillakasmustad viinamarjakobarad punakuldses koiduvalguses ning taevasse kõrguv küpressiteravik sinetavate mägede taustal olid jäänudkorterit tutvustavas meilis mainimata. Tajun äkki, et kogu see aeg on väljast kostnud tsikaadide kõrvulukustav saagimine. Sellest saabki siin maal mu lemmikhelin. Kas ma juba mainisin, et õhk on sume kui samet, sõna otseses mõttes? Minu peaaegu juhuslikust viisasekretäriks kandideerimisest Eesti välisministeeriumis sai alguse lühike, kuid ülimalt intensiivne ja armsatest hetkedest tulvil eluperiood Gruusias – maal, mis kinkis mulle otsekui teise lapsepõlve.

Dagmar Raudam

Minu Gruusia

SAATEKS

Alustasin „Minu Gruusia” kirjutamist oktoobrikuises Tbilisis[1 - Gruusia kohanimed on jäetud niisuguseks, nagu need välisministeeriumis elavas keeles endistviisi kasutusel on, kuigi neid soovitatakse nüüd teistviisi tarvitada. Nii on raamatus kasutusel Tbilisi, mitte Thbilisi, Batumi, mitte Bathumi, Kahheetia, mitte Kahhethi jne.] ja lõpetan märtsikuises Tallinnas.

Esimeste ridade aegu sättisin oma töölaua ülemisele terrassile, näoga Bidube ja ühtlasi päikeseloojangu poole. Vake küngastelt kostis tsikaadide lakkamatut saagimist ja pea kohal pakatasid viimseni küpsed viinamarjad. Samuel magas norinal laua all.

Ümbruskonna aedadest kandus minuni ägedaid gruusiakeelseid diskussioone ja naabermajast pianiinopassaaže, mida äsja sisse kolinud naaber minu rõõmuks teinekord ka hommikuti melanhoolselt ja imelise kergusega ning – ilmselt varajaste tundidega arvestades – delikaatselt tempereeritult kuuldavale tõi.

Pimeduse kukkudes võtsin kerge salli õlgadele ja jätkasin isemeisterdatud valgusallika paistel oma kirjatööd kuni magamaminekuni.

Lõpetan raamatu aga hangede all ägavas Kalamajas, kus märtsikuine päike lumelahmakaid ja killerpurikaid katustelt murrab ning kajakad pikaleveninud talve kiuste Salme kultuuripalee katuselt kiljudes suve vääramatut tulekut ennustavad. Mereni on otse mööda tänavat vaid kümne minuti tee. Kultuuripaleest kostab koorilaulu ja puhkpilliorkestri harjutusi. Vaid üks asi on endiseks jäänud – ikka magab Samuel norisedes mu jalge ees. Tean, et Gruusias õitsevad juba tkemali-puud.

Vahepeale on mahtunud palju ootamatuid lahkumisi, pettumusi ja vastamata kГјsimusi. Loodan, et see ei ole mГµjutanud minu jutustuse tonaalsust; et see, mis mulle kГµige armsam ja olulisem on ja oli, nendest sГјndmustest mГµjutatud ei saanud.

Tahaksin paari sГµnaga valgustada ka selle raamatukese kirjutamiseni jГµudmise lugu.

Lühikest sünnipäevapuhkust Eestis veetes vedelesin ühel septembrikuisel unisel hommikul Hiiumaal punapea Kadri elutoas kamina ees ja kurtsin oma kurba saatust: kuidas keegi ei taha kirjastada minu tõlkekatsetust itaalia noortekirjandusest, millest võiks kasvada tore suuremahuline sari eelpuberteetikutele. Põhjenduseks ennustatav müügiprobleem, kuna antud grupp ju enam raamatuid ei lugevat. Eks ta nii on jah. Kui ei ole midagi lugeda, siis ei loeta, ja midagi ei ole lugeda, sest keegi ju ei loe.

Mõnusalt sohval vedelev Kadri arvas, et võiksin proovida kirjastusega Petrone Print – et nemad on sellised ärksad ja noored ja tarmukad. Ta sundis mind KOHE helistama ja Epp võttis kohe ka reipalt toru, nii otseses kui kaudses mõttes. Sinna juurde mainis ta võimalust katsetada „Minu Gruusia” kirjutamist.

Mõned päevad hiljem avaldas Epp kahetsust, et ta ei ole pärast oma jõuvarude realistlikku hindamist praegu siiski valmis minu tõlkesarjaga tegelema. Aga ehk katsetaksin ma sellegipoolest „Minu Gruusiaga”? Jah – muudkui võta kätte ja kirjuta! Imelikud on nad seal Petrone kirjastuses… Tbilisisse naastes[2 - Raamatu autor töötas Gruusias konsulaarsekretäri ja saatkonna raamatupidajana 2007. aasta augustist 2009. aasta 31. detsembrini. Ühtaegu tegeles ta ka kultuurivahetuse küsimustega, kuna kultuuriatašee ametikohta Tbilisis ei ole.] hakkasin aga tagasi kerima armsaid sündmusi, lõhn