Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister
Enn Vetemaa
E. W. on martsipanimeister. Aga mitte lihtsalt meister, vaid kunstnik. Kuidas saab ühest täiesti harilikust Eesti maapoisist nõnda noobel ametimees? Sellest jutustab meister ise, alustades lapsepõlvest ja poisieast, esimestest kokkupuudetest naissooga, ootamatust pärandusest ja sellega kaasnevast kohustusest. Läbi nõukogude aja seikluste jõuab martsipanimeister küpsemasse ikka ning leiab lõpuks ka oma elu armastuse…
Vaatamata sellele,
kui ebatõenäoline on sündmus
vГµi kui kaua ta aega vГµtab,
juhtub see varem vГµi hiljem.
В В В В Erlend Loe. naiiv. super.
§ 1. Sissejuhatuseks
On vastutustundetult väidetud, et iga inimene võiks kirjutada ühe hea romaani. Oma elust nimelt. Mõeldagu vaid! Kui seda väidet tõsiselt võetaks ja igamees heas lootuses oma elulugu raamatuks kirjutama hakkaks, siis saaksime päratu hulga väga igavat lugemismaterjali, sest enamiku inimeste elud on ju ääretult ebahuvitavad, nende mõtlemisvõime kaunis piiratud, kindlat maailmavaadet, millest johtuksid ka kindlad tegutsemispõhimõtted – aadetest me ei räägigi – , pole neil ollagi. Elu ilma aadeteta on aga niisugune elu, millest kirjutada ei tasugi. Minul minu aated muidugi on. Juba varases nooruses tegin ma endale selgeks, milliseid tõekspidamisi mul normaalseks probleemideta eluks meie üldiselt mitte eriti indiviidisõbralikus maailmas tarvis on, otsustasin neist rangelt kinni pidada ja olen seda ka teinud. Ma jõuan neid kindlasti ka teile tutvustada. Meie elukäik ei kujuta ju endast midagi muud kui meie aadete realiseerumist (või ka mitterealiseerumist) ajas ja ruumis. Seda kõike muidugi kindlas ühiskondlikus süsteemis. Arvan, et ainevalda „mina ja minu aated” valitsen ma täiuslikult.
See on ka esimene eeldus, mis teeb iseenesest kirjutamise vГµimalikuks.
Kuid vaja on veel teisigi eeldusi. Nimelt on uskumatult vähe inimesi, kes saavad sisutiheda kirjatööga toime, kuigi mingid põhimõtted ja ka elementaarne kirjaoskus neil ju ikkagi nagu on. Just elementaarne, mitte enamat. Häda on selles, et ei mõelda korrektsetes lausetes, vaat mis! Väga oluliseks, lausa vältimatuks pean ma seda, et mõtleja ka oma mõtlemisprotsessis kasutaks kirjavahemärke! Ning teeks sealgi neile märkidele vastava pikkusega pause. Mina mõtlen alati just ja ainult nii! Tihtipeale nõuab see natuke vaevagi, sest vahel on päris raske otsustada, kas tuleb oma mõtlemisvoog peatada punktiga või piisab juba semikoolonistki. Kolm punkti, eriti veel mõttepunkti (seda nad ju enamasti ongi) kujutavad endast aga eriti keerukat probleemi. Me eeldame, et mõtleja sel puhul pikemalt peatub, suunab pilgu kaugusesse, vajutab, piltlikult väljendudes, oma aju stoppkaadri nupule! Ja seejärel süüvib jäädvustatud kujutluspilti ning elab sellega võimalikult emotsionaalselt kaasa. Kui pikalt reainimene aga üht mõttepilti üldse tähelepanu keskpunktis hoida suudab? Kahetsusväärselt lühikest aega, väidavad vaimuteadlased ehk psühholoogid. Kui kaua suudate teie? Te ei oska täpselt öelda, eks? Ent kõik see on ju ülioluline! Kuidas te muidu üldse teate, kas peate oma järgnevat mõtet alustama suure või väikese tähega?! Nii olulise asja mitteteadmine võib mõtleja – õigemini oma mõtete kirjapanija – välja viia täieliku mõttesogasuseni. Paraku ei vaeva enamik inimesi end mõtte-interpunktsiooni küsimustega üleüldse – lastakse mingi hägune mõtlemise ja tundlemise segu läbi aju voolata ja kogu lugu. Katsutagu aga pärastpoole sellist kolloidset voolamit kirja panna – võimatu asi …
Väärtkirjanduse olulisemaks tunnuseks on aga alati olnud just kirstallselgus! Muide, mina arvan, et see väide kehtib iga tõsise kunstiliigi kohta.
Tunnistan, et senini pole ma raamatuid kirjutanud. Kasutan oma loometöös sõnade asemel teisi vahendeid. Kujutava kunsti vahendeid nimelt. Kunsti – täpsemalt skulptuuri – ühe rafineeritud alaliigi aus teenimine on minu paleus, minu elu sisu.
Ma olen väga silmapaistev, ehkki üldsusele (laiematele rahv