Ennustus relval

Elmar Valmre

Raamatupidaja Stemin mõrvatakse, kuid ruum kus laip leitakse on seestpoolt lukustatud: siit hargneb edasi mõistatus mida püüavad lahendada sündmustekeerisesse juhusena sattunud dr. Truve ja krimnalist Harro. […] Alateadliklult ta oli tõmmanud ühendava sideme mõrva ning tundmatu daami vahel ja kohkus ise oma avastusest. „Kas mõrvar on tabatud?” ta küsis. „Ei tea,” vastas kohtuarst. „Politsei keeldub andmast lähemaid seletusi. Mulle tundub, et midagi on seal liimist lahti. Hommikul, kui tulin läbi kriminaalpolitseist, oli seal koos salk ajakirjanikke. Nad olid mõrvast kuulnud ja tahtsid teada üksikasju. Kriminaalpolitsei ülem Jaanre aga saatis nad kõik minema. Ma ei ole teda veel kunagi näinud nii pahurana ja kategoorilisena. Vaesed poisid olid päris ehmunud.” […]

MГµistatuslik kiri

Dr. Eerik Turve istus mugavalt pruuni nahaga polsterdatud tugitoolis, mille ta oli nihutanud oma moodsa tammepuust kirjutuslaua äärde. Ta ees lebas kuhi kirju, – osalt avatud, osalt avamata – , mis olid saabunud tema ajalehekuulutuse peale. Praegu ta oli tegevuses pikliku õrnsinise ümbriku avamisega. Ta lõikas ettevaatlikult ümbriku ühe otsa lahti ja tõmbas välja neljaks kokkumurtud kirja, mille meeldiv parfüüm äratas temas kohe kujutelma ilusast naisest. Kerge naeratusega harutas ta kirja lahti ja hakkas lugema. Ent see naeratus suri kohe, andes maad ilmele, mida võis nimetada suurimaks hämmastuseks. Niisugune meelemuutus oli ka täiesti õigustatud, sest kiri kõlas järgmiselt:

Olin küllalt rumal hellitama lootust, et võib-olla omate siiski niipalju autunnet, et loobute oma alatust kavatsusest. Muidugi ma eksisin. Kuid teadke üht: pigemini ma olen valmis kõige halvemaks, kui et võtan vastu Teie ettepaneku. Olen Teiega siiski nõus rääkima, et öelda Teile, mis juhtub siis, kui jääte oma nõudmise juurde.

    Ootan Teid neljapäeva õhtul kell kümme „kolme kotka” all.

Kuupäeva polnud; samuti puudus ka igasugune sissejuhatav märkus, isegi allkiri.

Dr. Turve luges neid lühikesi ridu ligi kümme korda, suutmata taibata nende mõtet. Siis võttis ümbriku ja vaatas märgusõna, olles arvamusel, et toimetusest on talle eksikombel antud vale kiri.

Leides, et ümbrikule oli kirjutatud sõna „Preili”, ta hämmastus aina suurenes. See oli tõesti tema märgusõna, mida kandsid ka kõik teised kuulutuse peale tulnud kirjad. Ta otsis riiulilt üleeilse lehe, luges kuulutuse tähelepanelikult läbi oli veendunud, et sellest kuidagi võõriti aru saada oli võimatu. Tema kuulutus oli tavalistest kuulutustest kõige tavalisem, lihtne ja selge:

Vajatakse masinakirjutajannat, kes kirjutaks omal masinal ümber umbes viiesaja-leheküljelise töö

Teatada slt. sub „Preili”

On inimesi, kes otsivad kuulutusist ridade vahele peidetud tagamõtet, mingit valgustkartvat kutset või pakkumist. Kas oli ehk ka siin tegemist ühe niisugusega, kes, leiutanud olematu viipe millelegi moraalivastasele, oli nii sügavalt solvunud, et ei suutnud jääda rahulikuks pealtvaatajaks? Selle oletuse heitis dr. Turve aga kohe kõrvale. Näis, et kirjas räägiti juba varemkuuldud ettepanekust, autust kavatsusest, mis lõhnas väljapressimisest. Kirja toon oli meeleheitlik, ent siiski otsustav. Ei tahetud alistuda, pigemini oldi valmis kõige halvemaks.

Aga keda oli kirjas mõeldud? Kas teda? Ei, see oli päris võimatu! Enda teada ta südametunnistus oli puhas. Niipalju kui ta mäletas, ta polnud kunagi esitanud kellelegi ettepanekut, mida oleks võinud nimetada alatuks. Ta oli iseloomult vaikne ja tagasihoidlik, üks neid mehi, keda naised kohtlevad kui suuri lapsi. Vaatamata oma kolmekümnele aastale, ta ei omanud mainimisväärt seiklusi. Kui ta oleks avaldanud oma memuaarid, siis sellest oleks saanud patenteeritud arstim unepuuduse vastu, sest nad oleksid kahtlematult omandanud maailma igavaima lektüüri kuulsuse. Tema senist elu võis võrrelda väikese jõega, mis voolab ühetooniliselt ja tähelepandamatult kõrkjaisse peidetud kallaste vahel. Nii nagu v