Novelle

Edgar Allan Poe

Kuulsa ameerika kirjaniku Edgar Allan Poe (1809-1849) fantastiliste ning Гµudusjuttude kogumik annab hea Гјlevaate nГјГјdisaja novelli ja detektiiv- ning ulmekirjanduse Гјhe rajaja loomingust.

BERENICE

Dicebant mihi sodales, si sepulchrum amicae visitarem, curas meas aliquantulum fore levatas.[1 - Гњtlesid mulle kaaslased, et kui kГјlastan sГµbratari hauda, leevendub mu mure (ld k).]

В В В В Ebn Zaiat

Õnnetusi on igasuguseid. Maisel viletsusel on mitu kuju. Ulatudes vikerkaarena üle avara silmapiiri, on ta värvid sama mitmekesised nagu sellel kaarelgi, sama selgelt üksteisest eristatavad, aga ka sama sujuvalt ühtesulavad. Ulatudes vikerkaarena üle avara silmapiiri! Millest küll tuleb, et minule tähendab ilu ebameeldivust? – rahuleping mure võrdkuju? Aga nagu eetikaski on kurjus headuse tagajärg, nii sünnib tegelikult ka rõõmust mure. Mälestus möödunud õndsusest on kas tänane ahastus või kunagi olla võinud joovastustest pärinev piin.

Mu ristinimi on Egaeus, oma perekonnanime ma ei ütle. Kummatigi ei leidu siinmail iidsemaid kantse kui mu sünge, hall pärusmõis. Meie hõimu on nimetatud unistajate sooks, ja mitmed rabavad üksikasjad – nagu perekonna härrastemaja laad, peasaali freskod, magamistubade gobeläänid, relvalao tugipiilarite nikerdused, veelgi enam aga vanade maalide galerii, raamatukogukambri sisustus ja lõpuks raamatukogu fondide omapära – pakuvad ülikülluses tõendeid, mis seda arvamust õigustavad.

Minu varasemate aastate mälestused ongi seotud selle kambri ja tema raamatutega, neist viimastest ma rohkem ei räägi. Siin suri mu ema. Siin ma sündisin. Aga oleks mõttetu öelda, et ma varem polnud elanud – et hingel puudub eelnev eksistents. Te eitate seda? – ei maksa selle üle vaielda. Ise veendunud, ei püüa ma teisi veenda. Aga kummatigi on mälestusi õhulistest kujudest, vaimsusest tulvil paljutähendavatest pilkudest, kaunitest, aga kurbadest helidest – mälestusi, mida ei saa kustutada; varjuna hämuseid, muutlikke, ebamääraseid, heitlikke mälestusi; varjusarnaseid selleski mõttes, et neist on võimatu lahti saada nii kaua, kuni jätkub mul mõistuse päikesevalgust.

Selles toas ma sündisin. Ärgates seega näilise, mitte aga tõelise olematuse pikast ööst otse keset muinasjutumaailma – keset fantaasiapaleed – keset kloosterliku mõtte ja teadmiste metsikut vohamist, pole imeks panna, et vaatasin ringi jahmunud ja põnevil pilgul, et raiskasin oma poisipõlve raamatute peale ja pillasin nooruse tuulde unistlevas mõtiskelus; küll aga on imekspandav, et aastate möödudes, juba keskikka jõudnuna, elasin ikka veel esivanemate pärusmajas, et mu elulätted seal tardusid ning mu kõige tavalisemate mõtete laad nii põhjalikult muutus. Maised asjad mõjusid mulle nägemustena ja ainult nägemustena, unelmatemaa pöörased kujutelmad omakorda aga ei moodustanud mitte mu igapäevase elu sisu, vaid muutusid tegelikult ja ainuüksi selleks eluks endaks.

* * *

Oleme Berenicega vennaste lapsed ja kasvasime koos üles mu isa lossis. Kummatigi kasvasime erinevalt: mina, haiglane ja sünge, pühendusin kloostriõpinguile – tema, vilgas, sire ja tulvil tegutsemislusti, luusis ringi mööda mäenõlvu; mina, elades omaenda südames, andusin ihu ja hingega pingsale ja piinarikkale mõtiskelule – tema uitas muretult läbi elu, mõtlemata varjudele oma teel või mustatiivuliste tundide sõnatule pagemisele. Berenice! – hüüan ta nime – Berenice! – ning selle kõla ehmatab mälu hallidest rusudest üles tuhandeid tormilisi mälestusi! Ah, elavalt seisab ta kuju nüüd mu ees, nii nagu tema lapsepõlve muretutel ja rõõmsatel päevadel. Oo, sulnis ja ometi fantastiline ilu! Oo, sülfiid kesk Arnheimi põõsastikke, oo, najaad tema allikate keskel – ent siis – siis on kõik üksainus mõistatus ning hirm, ja jutt, mida ei tohiks rääkida. Haigus – saatuslik haigus langes nagu samuum ta peale ja otse mu silmade all toimus kiire muutus, mis puudutas ta vaimu, harjumusi ja iseloomu, ning tegi mingil ülipeenel ja k