Jutud

Andrus Kivirähk

Raamatus on 13 lГјhijuttu.

Andrus Kivirähk

Jutud

PГјha Graal

Paks udu oli püsinud nende ümber nii kaua, kui nad mäletasid. Vahel püüdsid nad isegi meenutada, milline näeb välja silmapiir ja missugust värvi on rohi, kui seda ei varja hall uduvaip, mis neelab endasse ka ratsude jalad, kuid mälu ei hakanud tööle. Nad teadsid, et kunagi on nad siiski näinud ka valget maailma, ilma sooaurude ja jäist vinet lõõtsuvate jõekallastega, kus vesi ja õhk teineteises lahustuvad ja moodustavad ühtlase niiske massi. Omal ajal Camelotis… Aga see oli nii ammu, et tundus mõnelt laulikult kuuldud muinasloona või eriskummalise unenäona, mis vilksatanud korraks läbi harvu puhkehetki nautiva rüütli pea. Retk oli kestnud juba sedavõrd kaua, et sulas meeste mälus kokku üheks ainsaks pikaks uduseks päevaks, millel polnud algust ega tõenäoliselt ka lõppu. Nad ei lootnud enam ammu. Kuid kuna päev üha kestis ja nemad olid andnud oma rüütlivande, tuli edasi liikuda. Oma raudrüüde sees külmast kanged ja kõikjalt ligi roomavast niiskusest kontideni läbi vettinud, ratsutasid nad päevad läbi teadmata kuhu, üha kiirustades, olles unustanud, mida tähendavad korralik kõhutäis ning soe ase. Aga nad ei kurtnud, sest olid rüütlid ja täitsid oma kohust.

Aeg-ajalt juhtus siiski midagi, mis pakkus väheke lusti ja andis võimaluse oma kangeks jäätunud lihaseid taas vetruvaiks võimelda. Nii ka praegu. Keegi võõras rüütel seisis keset teed, piik langetatud, ja ootas, et mõni mööduja võtaks vastu tema poolt pakutava kahevõitluse. Nad ei lasknud end mitu korda paluda ja viskasid liisku. Saatus soosis sir Borsi. Ta eraldus teistest, sõitis võõra sõdalase poole ning mõlemad kappasid eemale, kadudes uttu. Sir Galahad ja sir Parcival ootasid, kuni kuulsid kaugusest rauakolinat ja tumedat mütsatust. Nad teadsid, et võitlus on lõppenud, kuid ei näinud veel võitjat. Siis ilmus udust nähtavale Bors.

“Kas ta on surnud?” küsis sir Galahad.

“Ma ei tea,” vastas sir Bors. “Igal juhul kukkus ta sadulast.”

“Me peame selle kindlaks tegema,” arvas Parcival. “Ehkki ta kaotas, oli ta vapper rüütel, ja kui ta veel elus peaks olema, peame talle jõudumööda abi osutama.”

Nad ratsutasid maas lebava rüütlini ja tulid sadulaist. Mees oli veel elus, kuid lai piigihaav otse keset kõhtu ei jätnud kahtlust, et võõras rüütel on surmale määratud.

“Kes sa oled?” küsis sir Bors ja vabastas mehe pea raskest kiivrist.

“Mind hüütakse Siniseks Rüütliks,” vastas haavatu. “Olen rännanud siinkandis juba aastaid ning astunud tõe ja õiguse nimel võitlusse iga möödujaga. Olen tapnud kaheksakümmend üheksa rüütlit, kuid üheksakümnes tappis minu. Olen õnnelik, et leidsin surma nii vapra mehe käe läbi. Matke mind siiasamasse lahinguväljale ja surmake ka minu ratsu, et ta ei peaks ilma peremeheta ringi rändama, sest ta on õilis loom ja väärib ilusat lõppu.”

Seda Г¶elnud, heitis Sinine RГјГјtel hinge. Sir Parcival, sir Bors ja sir Galahad tegid, nagu mees oli soovinud, matsid ta keha ning tapsid hobuse. Siis ronisid nad taas sadulasse ja ratsutasid mГµnda aega vaikides.

“See üllas rüütel elas ilusa elu!” ütles viimaks sir Galahad. “Ta pühendas kõik oma päevad tõe ja õiguse teenimisele ega eksinud kordagi kõrvale valitud teest. Annaks jumal ka meile säärast vaimutugevust! Ainult siis oleme väärt jõudma oma eesmärgini ja leidma Püha Graali!”

“Täna öösel me ei puhka!” lisas sir Parcival. “Ega ka järgmisel! Jumal ei andestaks meile, kui me oma püha eesmärgi une ja kõhutäie pärast hooletusse jätaksime. Jätkame otsinguid, õilsad rüütlid, ja kui me peaksime kurnatusest kokku langema, siis teadkem, et see on vaid jumala karistus meie pattude eest!”

Nad ratsutasid uttu.

“Tule siis kindlasti mu näitusele!” manitses Pierre, lisanimega Black. Ott teadis küll, et tegelikult on mehe nimi Urmas Männisalu, aga kunstniku asi, ilmselt kõlas Pierre tema arvates paremini.

“Mis näitus see su