Kõiksuse jälg

Merike Г•im

Erinevatel aegadel olen kirjutanud luuletusi, mis on aidanud mul mõtestada oma elu naisena ja ajaliku inimesena. Käesolev on mu teine luulekogu. Selles on määravaks hüpe ajatusse – kord kui piiremurdev tõuge, kord kui aegluubis, olemise ja mitteolemise ühesuses hõljumine. Luuleridu vääristavad tekstidega sulanduvad Piret Smagari gravüürid, mis panevad mind mõtlena, et igavaiku hämarail eksiradadel valgus ongi ainuke vastus.

Merike Г•im

Kõiksuse jälg

Erinevatel aegadel olen kirjutanud luuletusi, mis on aidanud mul mõtestada oma elu naisena ja ajaliku inimesena. Käesolev on mu teine luulekogu. Selles on määravaks hüpe ajatusse – kord kui piiremurdev tõuge, kord kui aegluubis, olemise ja mitteolemise ühesuses hõljumine.

Luuleridu vääristavad tekstidega sulanduvad Piret Smagari gravüürid, mis panevad mind mõtlema, et igaviku hämarail eksiradadel valgus ongi ainuke vastus.

В В В В Merike Г•im

HГњPE AJATUSSE

ISTUN Г•HTUS

pilgul varjutatul

mittemillessegi

süüvin väga kaua

Seespool

hingamise Гµhulossis

mГµte vaikusele

katnud pidulaua

Laual peekrid

meelerahust triiki

Гњhe serval

minu huulte jälg

Гњlla aeglusega

joobun sellest sõõmust

Tunnen

kehast lahkub

tõtlemise nälg

AEG ГњLE KITSA PURDE LГ„EB

peatub poolel teel

Vaatab ennast kadumas

Гјle liikvel vee

Tunneb et ta lendab käest

olemata lind

Pillab pilgu vette kuid

ei teki pinnal ring

Nii Гјle purde vaadates

lakkamatult ise

aeg saab Гјha ajatumaks

läbi voolamise

HELLAD ON NEED HOMMIKUD TERRASSIL

kahe käega hoian sooja kohvitassi

märkan rohuliblet mida eile polnud

huulil veidikene aimub männitolmu

Pole kiiret minna mööda kindlaid radu –

see on lootus mille täitumist nüüd adun

Tulvil värve tõuseb vaikus silmadesse

viib mind teistesse vastloodud ilmadesse

mille sГјgavustel polegi veel kuju

Hinge pidades sealt vargsi välja ujun

kuna hГµljumise kestvas vГµimaluses

saaksid hommikud terrassil vГµimatuseks

Г•UNAPUU LEIDSIN

oma Гµla najalt

nihutades aiatooli

märtsi päikeselaigus

Tundsin ta elujГµu tuge

Neelasin Гµhku

kevadet oli huulte peal

keele peal järelmaigus

Puu on minuvanune

Elame teineteist Гјle

Mitmed kümned on möödunud

tema varjavas sГјles

Aastaringid me kummagi sees

pöörlevad nagu rattas

aga keskmes kuhu kukkuda

on ajatus

KГ•IK INIMESED KГ„IVAD PIKI PURRET

ehk kГјll ta mГµne all

näib kindel magistraal

Näib uskudes

kuid uskumine ongi

ju ainus Jumal hinge sisemaal

TUBA KESK TORMAMIST

luku ja vГµtmega

Lase mind

Luba mind endasse

On nГјri mu taip

on otsas mu meel

sГµnade siduja

Tuba kesk tormamist

akna ja taevaga

Selle all voolamas jõgi –

mis ГјlejГµu vaevaga

on tehtud Гјks kitsuke purre

kulgema piki jГµge

Või näib see vaid siitpoolt nii

siitpoolt tuubitud tГµde

Tuba kesk tormamist

Гµhkki veel hingamata

Arm ja viha ja valu

kГµik on sus hindamata

Lase mind

Luba mind endasse

sammupikkuseks keskenduslГµiguks

Siis tahan astuda purdele

ГњkskГµik

et ta kГµndides kГµigub

Ta olgu vГµi piki jГµge

peaasi et voolavat näeks

VГµtmegi tagastan

pillan ta vette

südamepoolsemast käest

VГ„GA KITSA PURDE VГ•IB

Гјletada raskusteta

Tuleb olla julge vaid

tahetpidi teisel kaldal

Ehkki voolav olla vГµib

hetke seisatavalt kena

tea

Гјks pilk vaid pГµhjatusse

ja sa sealt ei pääse enam

Inimene pole loodud

selles elus kahepaikseks

olgugi

et vesi jääb

vahel päris vaikseks

Siis ta kiirgab vГµimsat kutset

peegli pinnal liikuda

Näha kuidas sügavuses

seosed vГµivad liituda

Aga ei

ka purde peale

astunul on valik kasin –

mГµtelda vГµi elada on

hamletlikult ise asi

PABERILE KIRJUTA „MINEVIKUVÕLAD“

kaminasse viska ja

sirgu aja Гµlad

KГµik on ammu andeks antud

saadud, palutud

Sammud mis sa nüüdsest teed –

kerged valutud

Vaata kordumatu hommik

tuba helevalge

See mis muserdanud seni –