Kõiksuse jälg
Merike Г•im
Erinevatel aegadel olen kirjutanud luuletusi, mis on aidanud mul mõtestada oma elu naisena ja ajaliku inimesena. Käesolev on mu teine luulekogu. Selles on määravaks hüpe ajatusse – kord kui piiremurdev tõuge, kord kui aegluubis, olemise ja mitteolemise ühesuses hõljumine. Luuleridu vääristavad tekstidega sulanduvad Piret Smagari gravüürid, mis panevad mind mõtlena, et igavaiku hämarail eksiradadel valgus ongi ainuke vastus.
Merike Г•im
Kõiksuse jälg
Erinevatel aegadel olen kirjutanud luuletusi, mis on aidanud mul mõtestada oma elu naisena ja ajaliku inimesena. Käesolev on mu teine luulekogu. Selles on määravaks hüpe ajatusse – kord kui piiremurdev tõuge, kord kui aegluubis, olemise ja mitteolemise ühesuses hõljumine.
Luuleridu vääristavad tekstidega sulanduvad Piret Smagari gravüürid, mis panevad mind mõtlema, et igaviku hämarail eksiradadel valgus ongi ainuke vastus.
В В В В Merike Г•im
HГњPE AJATUSSE
ISTUN Г•HTUS
pilgul varjutatul
mittemillessegi
süüvin väga kaua
Seespool
hingamise Гµhulossis
mГµte vaikusele
katnud pidulaua
Laual peekrid
meelerahust triiki
Гњhe serval
minu huulte jälg
Гњlla aeglusega
joobun sellest sõõmust
Tunnen
kehast lahkub
tõtlemise nälg
AEG ГњLE KITSA PURDE LГ„EB
peatub poolel teel
Vaatab ennast kadumas
Гјle liikvel vee
Tunneb et ta lendab käest
olemata lind
Pillab pilgu vette kuid
ei teki pinnal ring
Nii Гјle purde vaadates
lakkamatult ise
aeg saab Гјha ajatumaks
läbi voolamise
HELLAD ON NEED HOMMIKUD TERRASSIL
kahe käega hoian sooja kohvitassi
märkan rohuliblet mida eile polnud
huulil veidikene aimub männitolmu
Pole kiiret minna mööda kindlaid radu –
see on lootus mille täitumist nüüd adun
Tulvil värve tõuseb vaikus silmadesse
viib mind teistesse vastloodud ilmadesse
mille sГјgavustel polegi veel kuju
Hinge pidades sealt vargsi välja ujun
kuna hГµljumise kestvas vГµimaluses
saaksid hommikud terrassil vГµimatuseks
Г•UNAPUU LEIDSIN
oma Гµla najalt
nihutades aiatooli
märtsi päikeselaigus
Tundsin ta elujГµu tuge
Neelasin Гµhku
kevadet oli huulte peal
keele peal järelmaigus
Puu on minuvanune
Elame teineteist Гјle
Mitmed kümned on möödunud
tema varjavas sГјles
Aastaringid me kummagi sees
pöörlevad nagu rattas
aga keskmes kuhu kukkuda
on ajatus
KГ•IK INIMESED KГ„IVAD PIKI PURRET
ehk kГјll ta mГµne all
näib kindel magistraal
Näib uskudes
kuid uskumine ongi
ju ainus Jumal hinge sisemaal
TUBA KESK TORMAMIST
luku ja vГµtmega
Lase mind
Luba mind endasse
On nГјri mu taip
on otsas mu meel
sГµnade siduja
Tuba kesk tormamist
akna ja taevaga
Selle all voolamas jõgi –
mis ГјlejГµu vaevaga
on tehtud Гјks kitsuke purre
kulgema piki jГµge
Või näib see vaid siitpoolt nii
siitpoolt tuubitud tГµde
Tuba kesk tormamist
Гµhkki veel hingamata
Arm ja viha ja valu
kГµik on sus hindamata
Lase mind
Luba mind endasse
sammupikkuseks keskenduslГµiguks
Siis tahan astuda purdele
ГњkskГµik
et ta kГµndides kГµigub
Ta olgu vГµi piki jГµge
peaasi et voolavat näeks
VГµtmegi tagastan
pillan ta vette
südamepoolsemast käest
VГ„GA KITSA PURDE VГ•IB
Гјletada raskusteta
Tuleb olla julge vaid
tahetpidi teisel kaldal
Ehkki voolav olla vГµib
hetke seisatavalt kena
tea
Гјks pilk vaid pГµhjatusse
ja sa sealt ei pääse enam
Inimene pole loodud
selles elus kahepaikseks
olgugi
et vesi jääb
vahel päris vaikseks
Siis ta kiirgab vГµimsat kutset
peegli pinnal liikuda
Näha kuidas sügavuses
seosed vГµivad liituda
Aga ei
ka purde peale
astunul on valik kasin –
mГµtelda vГµi elada on
hamletlikult ise asi
PABERILE KIRJUTA „MINEVIKUVÕLAD“
kaminasse viska ja
sirgu aja Гµlad
KГµik on ammu andeks antud
saadud, palutud
Sammud mis sa nüüdsest teed –
kerged valutud
Vaata kordumatu hommik
tuba helevalge
See mis muserdanud seni –