Veel Гјks Lotte

Erich Kärstner

Seebühli lastelaagris kohtuvad kaks tüdrukut – Lotte ja Luise – kes on nii enda kui laagrikaaslaste suureks ehmatuseks täpipealt ühte nägu nagu kaks tilka vett. Alguses ajab see tüdrukud marru, siis aga hakkab asi neid huvitama. Selgub, et nad on kaksikud, kelle ema-isa on lahku läinud juba siis kui tüdrukukesed alles mähkmetes siputasid – emale jäi üks beebi, isa võttis kaasa teise. Nüüd on Luise ja Lotte kord vanematele üks vingerpuss maha mängida, et ka neil ehmatusest suu lahti jääks. Ja mine tea võib-olla õnnestub nutikatel tüdrukutel isegi vanemaid oma aastatetagust tegu kahetsema panna.

Erich Kärstner

Veel Гјks Lotte

1.В PEATГњKK

Kas te üldse teate Seebühli? Mägiküla Seebühli? Seebühli Bühlsee ääres? Ei? Tõesti mitte? Veider lugu – mitte keegi, kellelt küsida, ei tea Seebühli! Võimalik, et Seebühl Bühlsee ääres kuulub just nende kohtade hulka, mida tunnevad üksnes inimesed, kellelt ei küsita? Ega ma selle üle imestakski. Niisuguseid asju tuleb ette.

Noh, kui te Seebühli Bühlsee ääres ei tea, siis loomulikult ei tea te ka lastesuvekodu Seebühlis Bühlsee ääres, tuntud suvekodu väikestele tüdrukutele. Aga sellest pole midagi. Lastesuvekodud sarnanevad üksteisega nagu koerakannikesed või kilosed leivapätsid; kes teab ühte, teab neid kõiki. See, kes mõnest suvekodust mööda jalutab, võiks arvata, et tegemist on hiiglasuure mesipuuga. Seal sumiseb naerust ja kilkeist, sosistamistest ja kihistamistest. Lastesuvekodud on õnne ja lustakuse tarud. Ja kui palju neid ka ei oleks, ikkagi neist ei jätkuks.

Tõsi küll, mõnikord õhtuti istub magamissaalis hall päkapikk. Kojuigatsus voodiserval, tõmbab taskust oma halli vihiku ja halli pliiatsi ning loeb tõsise näoga kokku kõik lapsepisarad enda ümber, nii need, mis valatud, kui ka need, mis tagasi hoitud.

Aga hommikul – kas sa pole märganud? – on ta kadunud! Siis kõlksuvad piimatassid, siis vatravad väikesed suud jälle üksteise võidu. Siis jooksevad jälle pisikesed suplejad salgaviisi jahedasse pudelrohelisse järve, pladistavad, kilkavad, hõiskavad, kädistavad, ujuvad – või vähemalt teevad, nagu ujuksid.

Nii on see ka Seebühlis Bühlsee ääres, kus algab lugu, mida tahan teile jutustada. See on keerulisevõitu lugu. Ja mõnikord peate kole tähelepanelikult jälgima, et te kõigest täpselt ja põhjalikult aru saaksite. Alguses läheb kõik küll veel päris ladusalt. Keeruliseks muutub asi alles edasistes peatükkides. Keeruliseks ja üsnagi põnevaks.

Esialgu suplevad nad kõik alles järves ja kõige ülemeelikumalt möllab, nagu alati, väike üheksa-aastane tüdruk, kelle pea on täis lokke ja ootamatuid mõttevälgatusi ja kelle nimi on Luise, Luise Palfy. Viinist.

Majast kostab gongilöök. Veel teine ja kolmas. Lapsed ja kasvatajad, kes veel suplevad, ronivad kaldale.

„Gong käib kõigi kohta!” hüüab preili Ulrike. „Isegi Luise kohta!”

„Ma tulengi juba!” karjub Luise. „Ega vana mees ei ole ometi kiirrong!” Ja siis ta tulebki tõepoolest.

Preili Ulrike ajab oma vadistava karja täies koosseisus talli – ah ei, hoopis majja. Punktipealt kell kaksteist süüakse lõunat. Ja siis hakatakse uudishimulikult pärastlõunat passima. Miks?

Pärastlõunal oodatakse kahtkümmend „uut”. Kahtkümmend väikest tüdrukut Lõuna-Saksamaalt. Vahest on nende hulgas paar ülesmukitud ahvikest? Paar lobamokka? Võib-olla paar kolmeteistkümne- või isegi neljateistkümneaastast igivana daami? Kas uued toovad kaasa huvitavaid mänguasju? Loodetavasti on seal hulgas mõni suur kummipall! Trude pall ei pea enam õhku. Ja Brigitte enda oma ei luba. Ta on palli ära kappi pannud. Päris luku taha kohe. Et palliga midagi ei juhtuks. Niisuguseid asju tuleb ka ette.

Nüüd, pärastlõunal, seisavad niisiis Luise, Trude, Brigitte ja teised lapsed suure, pärani avatud raudvärava juures ja ootavad põnevusega bussi, mis peab uued ligemast raudteejaamast kohale t