Vanaema Гµunapuu otsas
Mira Lobe
Lugu poiss Andist, kes tunneb puudust vanaemast. Kõigil teistel lastel ju ometi on vanaema. Nii ei jää tal üle muud, kui luua endale kujutlustes vanaema, kellega koos satub ta kõikvõimalikesse põnevatesse sündmustesse, kuni nende majja kolib sümpaatne vanaproua, kellest saab Andile peaaegu päris vanaema.
Mira Lobe
Vanaema Гµunapuu otsas
1
Kõikidel selle tänava lastel oli vanaema. Mõnel oli neid koguni kaks. Ainult Andil polnud ühtegi ja see tegi talle tuska.
Mõnikord pidi ta juba hommikul vara sellele mõtlema. Näiteks tänagi.
Kooliteel kohtas ta oma sГµpra Gerhardit, kes elas paar maja eemal.
«Kas sa tuled täna pärast lõunat minu poole mängima?» küsis Andi. «Hakkame endale õunapuu otsa telki ehitama.»
«Täna ma ei saa,» ütles Gerhard. «Vanaema viib mind karusselliga sõitma.»
Andi tundis südamepõhjas väikest torget. Ta kujutles, kuidas Gerhard hobuse seljas istub ja ringiratast sõidab; kuidas hobune üles-alla õõtsub ning muusika sealjuures mängib, ja kuidas Gerhardi vanaema all seisab ja Gerhardile iga kord lehvitab, kui ta mööda sõidab.
Andi teine sõber oli Robert. See oli tema pinginaaber. Eine ajal vahetas Andi oma võileiva Roberti sularasvaga määritud leiva vastu.
«Kas sa tuled täna pärast lõunat minu poole mängima? Me võiksime õunapuu otsas…»
«Täna tuleb meile külaline!» katkestas teda Robert. «Minu Ameerika-vanaema on kohale jõudnud. Tal on minu jaoks kindlasti terve kohvritäis mänguasju kaasas – ja kujuta ette, selle asemel et öelda: «Tere, Robert!», ütleb ta: «Hallo, Bobby!»
«Mispärast?» küsis Andi. «Mispärast ütleb ta: «Hallo, Bobby!»?»
«Sellepärast, et «Robert» on ameerika keeles «Bobby». Ja «tere» on «hallo». Ja ta tuli lennukiga, kujuta ette!»
Jälle torge. – Siis oli vahetund läbi ja Robert lubas homme täitsa täpselt jutustada, mis seal mänguasjadekohvris kõik oli.
Niisiis juhtuski, et Andi nüüd õhtupoolikul üksipäini õunapuu otsas istus. Tal oli väga kena olemine seal üleval oma rohelises peidukohas – kena ja praktiline. Õunapuu seisis nimelt eesaias maja ning tänava vahel, ja Andi võis ülevalt näha kõike, mis all toimus. Seevastu aga ei saanud tänavalt mitte keegi näha, et seal üleval poiss istub. Muidugi, kui keegi just täpsemini vaatama hakkas, siis avastas ta lehtede vahel kaks paljast kõlkuvat jalga ja all rohus paari tolmuseid sandaale. Andi oli telgi tarvis teki üles kaasa toonud. Aga tal polnud tahtmist üksinda ehitada. Tal polnud üldse mitte millekski tahtmist. Ta mõtles Gerhardile ja tema karusselli-vanaemale ning Robertile ja tema hallo-bobby-vanaemale, ja siis äkki ei kannatanud ta oma puu otsas enam välja. Ta ronis alla ja jooksis maja taha.
Ema istus verandatrepi ülemisel astmel. Ta hoidis taksikoera Bellot põlvede vahel ja harjas tema karva. Tegelikult pidi küll Andi vanem õde Kristel iga päev Bello karva harjama. Aga Kristel unustas selle ühtelugu ära, seepärast pidi ema seda tegema. Täpselt samuti, nagu Andi vanem vend Jörg unustas oma kingi puhastada ja Andi ise unustas hamstrit toita. Kui ema poleks kõigele mõelnud, siis oleks hamster võib-olla juba nälga surnud, kingad oleksid kindlasti puhastamata jäänud ja Bello jookseks ringi sakris nagu traatkarvaline foksterjer, aga mitte nagu ilus siidiläikeline pikakarvaline taksikoer.
Andi istus ema kГµrvale.
В«Miks ei ole meil vanaema?В» kГјsis ta.
«Seda sa ju tead, Andi! Üks vanaema suri, kui isa veel väike oli. See oli juba väga, väga ammu. Ja teine vanaema suri just enne, kui sina ilmale tulid.»
«See on ka juba väga, väga ammu!» ütles Andi.
Ema andis Bellole väikese laksu märgiks, et ta on harjatud. Ta võttis Andi sülle.
«Kas on väga paha, et sul pole vanaema?»
Andi noogutas. «Kõikidel on vanaema. Gerhardil ja Robertil – kõikidel!»
Ema pani käed tema ümber ja kiigutas teda veidi edasi-tagasi, justkui oleks ta alles sülelaps.
«Aga sul on ju isa ja ema ja Jörg ja Kristel. Kas sellest ei piisa?»
В«Ja Bello ka!В»