Uskuda, elada: 59 kirja Kiivitile

Uku Masing

Jaan Kiivit, hilisem peapiiskop, oli Uku Masingu õpingukaaslaseks TÜ usuteaduskonnas. Käesolev raamat on aastakümneid kestnud kirjavahetuse üks pool. Kirjad on intensiivsed hinnangud enesele, ümbrusele, ajale ja inimestele – pooleldi luule, pooleldi dokument. Kirjad valgustavad muuseas ka Masingu õpinguaastat Saksamaal hitlerismi sünniajal.

Uku Masing

USKUDA, ELADA

I OSA

1.В kiri

В В В В DER HOCHWГњRDIGE

В В В В Jaan Kiivit

В В В В postkast 24.

В В В В Nuia

В В В В Rtr. H. Masing RaikГјla

Armu ja rahu Jumalalt, meie isalt

ja meie issandalt Jeesuselt Kristuselt[1 - Originaalis heebrea keeles.]

Ma tean õieti vaevalt, mis sulle kirjuta korralikku, sest väsimus ei lase korralikult mõeldagi, korralikke tähtigi teha, nagu isegi näed. Vaheti ja enamasti ootan omale ju surma. Ennast tappa ei tohi, sest kodused inimesed läheks vihast hulluks ja ei tea, mis tempe nad veel mu patuse liha- ja kondihunikuga teeks. Ja miskipärast see ei meeldi mulle. – Ma ei tea kas sulle kõnelda neist meetodeist, mis olen tarvitand, et surra harilikku surma – jões olnud ja krampi lootnud, – rauatükki taskus kannud välgu lootuses, – lootnud, et hobune mu pääluu sisse lööb jne. Aga niiviisi ei tule jälle see surm. – Tihti on ajus sellane poolhull mõte minna tormi aegu paadiga merele ja sääl siis oodata oma saatust. Vast oleks mul siis usku oma minimaalsesse mõttessegi kui säält eluga pääseksin. Aga vaevalt ma kunagi seda teen, sest see nõuab enam kui mul on. – Mu kriis ei möödu vast kunagi. Halb asi on ta juures ju see, et inimene saab väga rippuvaks teistest, ta oleneb oma ajus sellest, mis tast teised arvavad. Ja sellast inimest hakkavad teised otsekohe eksploateerima kas teadlikult või mitte. Ja see inimene ise on sellega rahul, tal on häämeel teisi orjata, sest ta tunneb sel juhul, et teda millekski on vaja. On üks halb olemine ja ei midagi muud.

Näed nüüd isegi, et mu mõtetega kusagil häda on. Ma ei tea, kus aga! Mõtlen täitsa viljatumalt, asju mida vaja poleks ja tihtipääle tuleb mõte, et mõtlemine on asjatu. – Usun sa tunned, selle lause paradoksset antinoomiat. Aga kõigi mu mõtetega on sama juhtund, igale tuleb vastand ja ma ei tea kumb neist on õige. – Nagu, kui inimene usub, et tal miski on õigus, siis peab tal olema õigus, sest valet ei saa uskuda /uskumise mõiste sisu järgi/ kui aga iga inimene ise asja peab õigeks, – siis on neil kõigil õigus. Ja see võib olla tavalisele arule ainult nonsens, sub specie aeternitatis on ta kindlasti nii, et niihästi sellel on õigus, kes usub, et maa keerleb päikese ümber kui ka sellel, kes usub, et päike sama teeb maa ümber.

Olen inimestega vahel vaielnud eetika kallal. Mu kodused inimesed usuvad, et mul seda pole ja ma teen neile selgeks, et neil seda ollagi ei saa. Instinktele ei saa ju ometi rajada mingit, iseäranis mitte kristlikku eetikat. Aga ometi tehakse seda. – On sääl see emaarmastus: ema armastab poega, kes allpool iga eetikat – kuidas võib siis emaarmastus olla eetiline. Teine sellane valeala eetikas on abielu, – ärgu antagu eeskirju elule, mida pole võimalik eeskirjade alla painuta. – Eetika on juba selle elu, liha ja vere võitmine – on askees ja ainult askeedi asi.

Olen üldse oma inimestega hädas, ei tea tihti, mis mõeldagi – patsifism nende arvates “ei sünni meie usuga kokku”, sest Paulus olevat käskind ülemate alla heita. Ütlesin siis neile need vägevad munga sõnad – Paulus on kirjutanud piiskoppidest, diaakonest ja presbütreist, aga sinust, kuningas, ei ole ta midagi kirjutand. Mina sind ei kuula ja su tahtmist ei tee. – Ja siis hakati hädaldama mu usuga, et see ikka õige polevat jne. Ma usaldan võhivõõrast inimest enam kui nad mind, nad ei suuda muidugi ka seda kuidagi kannata, et mu kõneviis on sellane, millest nad aru ei saa.

Olen ka naiste jutest tüdind – nad ei tee muud kui siunavad ja määrivad mehi ja teevad naistest sellased vagad Jenovevad ja õnnetud Irlandad, keda mehed hirmus koledast