KrГјmitor

Karl Martin Sinijärv

Kes või mis on krümitor? Selliselt kõlas ainuke küsimus, mille olen kunagi Mnemoturniiri tarkadele saatnud. Tuleb tunnistada, et targad ei mõistnud vastata, küll aga valisid raske püstituse saate parimaks küsimuseks. Üks krümitor on nüüd siin. Või on neid mitu? Loodetavasti pole vastus väga kaugel. Olen viimase üheksa aasta jooksul olnud osaliseks mitmetes ühisteostes – teine kaardipakk koos Triin Soometsa, Elo Viidingu, Asko Künnapi ja Jürgen Roostega, libavikerkaar Asko ja Jürgeniga, ajaraisuromaan “Sigalahe suvi” Jüri Pinoga, jõulusalmivihik Jürgeni ja Wimbergiga, kirjandusõpik Kirsi Rannaste ja Priit Ratassepaga jne – ning avaldanud pudinaid ja vidinaid siin ja seal, aga päris oma raamatut pole ammu teinud. Teos muudkui tekkis ja tekkis omasoodu. Välja kukkus ikkagi krümitor. Krümitori hingeelu paremaks mõistmiseks lisasin sissejuhatuse, mis seisab koos varasemates raamatutes ilmunud valitud värsistustest. Mõned polegi ilmunud, on lihtsalt varasemad. Ja krümitorist välja juhatavad meid jorinad. Nii ongi. Tuld! K.M.S.

SISSEJUHATUS

SUVELAUL

imelik mГµnu saabuvast suvest

lГµbusus laabuvast kevadest

häälitseb hinges põhjust ei ole

suvesid palju veel ees

ja päike paistab

ja Гµhk on jahe

pilved kaugele kulgevad

В В В В 1983

SÜRROMANTILIK TSÜKKEL „KOLM KEVADLIKKU HAIKUT“

I

see puu need põõsad

on kevad tulnud jälle

ja mina kГјtan

II

see puu need põõsad

uus kevad tulnud jälle

mina aina köen

III

/-/

kevad/-/

/-/

В В В В 1985

AKSIOOMID

lennon on surnud

jaapan on kaugel

linnud on läinud

sГјgis on tulnud

kurvad on laused

silmad on näinud

В В В В 1986

pГµranda alt kostab

resoluutne hääl

ränttätänttä

urts-urts

kui mul on kurb

siis kostab see heli

ja pragudest immitseb

minu nukruse

suurkantГјkskolmik

niisugusi

me vajame

В В В В 1987

SALATANZE RUUMITYHI

salatanze ruumityhi veeldund kujul

virmalisin

pudelvaasi põhja toppiden tähti – oo!

kuis sammukaja tammulaja jäätund aurund

atmosfäärin näeb kuis vaja kyllap nähti

see on

ruumitäis ja ruumityhi pigemini kokku last

kui et ajatyhi ehk siis vanatyhi vГµita viigix

mängiden mu elu teiste eludega juba

algusen

kui

salatanze topelttyhjus alles kallin kalben

valgusen

on peidet sammud ammust ajast

sammukaja vaja –

neden tammulaja kaduvikku kaduden ja

aduden ka ajan

+musta ehk siis punasehe Г¶he vajutajuden

ka ajan

jäänud tanzex ruumi/riimityhi näitmax

igaviku ust ta

kae tanziden kae avalikult ega salakesi kaozis

pole maailmevaheline side! selle hГµbeniite

korjad

salatanzud klanziden on hoobelainex taoti

muutund

ja paheline kibe kГµng on suutnud

hinged muuta enda

orjax

В В В В 1986

SOOME-UGRI RAHVATANTS

da capo al finne

jörs köpö köpö mölli yllempööppy

löpö myk pökkylä kyllällää

söllö ja pölly myllpypy-mykki

syllylypököökky jä pörmörmökykki

mätäpätärutimenttin kielellääää

h

В В В В 1986

HARNOON TALVEL

laulan valgest talvest

musta taeva

all

valge lume laulu

kГµrgel Гјleval

kГјlma hinge algest

kГјlmal helinal

laulan

valgest valgest

musta musta all

В В В В 1986

ON

Väsinud veevalaja ratsutab

kuuvalguse lainetel tasastel

alla

silmapiiri taha

/ kus zodiaak magab Гµiglase und /.

Keegi salaja uurib, kas

astub taevastelt radadelt

pГµhjanael maha

/ vaikselt variseb lund /.

В В В В 1987

Valget veini andke mulle, tГјГјbid !

Valget veini just – ja unustage kurbus,

mu vaimuveri muidu täna hüübib

ja siis te teate, miks mu sГјda murdus.

Jah, mingem täna grüünesse või kõrtsi,

et meeletusse maha matta tГјhjus,

et porri pГµrmustada lilli, oksi, kГµrsi

ja mitte kГјsida, mis mГµte sel vГµi pГµhjus.

Ja mitte kГјsida, ons mГµte sel vГµi pГµhjus.

В В В В 1989

kui hirlendunu haiun hõõbse huri

ja lГµbelusen villerdavi vaiu

su nerinerksein naaren kullenduri

virm hellendaman