La mala vida ehk neetud elu
Jan Beltran
Jan Beltrani kirjanikunime taha varjuv eestlane on sündinud 1970. aastal Võrumaal. Ta on elanud kümmekond aastat Lõuna-Euroopas ning lõpuks leidnud oma koha Hispaanias Barcelonas. Jan Beltrani kireks on inimeste elulugude ja saatuste uurimine. Romaanis „La mala vida ehk neetud elu“ põimuvad erinevatest ühiskondadest pärit kolme peategelase keerulised eluteed. Nõukogude Eestis kasvanud Kristian seikleb Moskva kaudu vabasse maailma, otsides iseennast ja armastust. Kodusõja ajal sündinud ja Franco re˛iimi üle elanud hispaan lanna Rosa säilitab elurõõmu hoolimata kõigist talle osaks saanud kannatustest. Preestri poolt lapsepõlves väärkoheldud mehhiklane Antonio loodab, et kõigevägevam annab talle andeks tema pöörase kaksikelu. Kuid siis ristuvad nende kolme värvika tegelase saatused Barcelonas.
Jan Beltran
La mala vida ehk neetud elu
Eessõna asemel vabandan, et selles raamatus on kasutatud ka ebatsensuurseid sõnu. Neil ei ole muud eesmärki kui olustiku ja tegevuse tõepärane edasiandmine. Temperamentsed hispaanlased kasutavad sageli sõnavara, mis võib eestlasele tunduda vulgaarsena, kuid teise inimese solvamisest hoiduvad nad märksa sihikindlamalt kui eestlased.
Mõningate tõsieluliste stseenide tõttu soovitan seda romaani lugeda ainult täiskasvanutel.
В В В В Jan BeltrГЎn
В В В В Barcelona
В В В В Mai 2009
Ma seisin ja vaatasin neid kolme – nad olid sarnased, samast puust. Erinesid vaid nende illusioonid, mälestused, patud ja ahnus. Ja ma panin kirja kõik. Täpselt nii, nagu oli olnud. Ma vaatasin ajas tagasi.
St. Montclar Püreneede mäestik, Kataloonia Talv 1904
„Vanamees, usu mind, see maja on neetud,“ sõnas ehmunud Pilar kõrval magavale mehele. Ta tonksas meest küünarnukiga, kuid see ei liigutanud ennast.
Aastaid – õigemini nii kaugele, kui tema mälu ulatus – oli selles majas kummitanud. Ükski preester, nõid ega muidu tark ei olnud suutnud seda paha vaimu majast välja saada. Polnud aidanud jumalasõna, loitsud, lävepakule puistatud ürdid ega ka põranda küürimine ohvriks toodud pimeda kuke verega.
Pilar oli kindel, et keset metsi ja mägesid asuv suur ja külm kivimaja oli ehitatud koolnute kontide peale. Vanem rahvas rääkis verd tarretavaid lugusid sellest, kuidas sajandeid tagasi oli just selles kohas tapetud seitse mauri. Teised, nooremad ja targemad, aga teadsid, et maurid polnud sinna kanti kunagi oma jalga tõstnud. Sedavõrd kaugel muust maailmast oli see vana mõis, mille kohal suvel kõrvetas põrgulik päike ja kärgatas kõu. Talviti mattus see aga jäiselt tuiskava lume alla, peites viimasegi märgi elust.
Ka üksikud ekslejad möödusid St. Montclari orus ilutsevast Pont d’Arci mõisast suure kaarega, sest kivisild, mille järgi mägede vahel asuv maavaldus kunagi nime oli saanud, varises kokku juba aastaid tagasi. Pilari arvates oli põrgu ja paradiisi risttee just siin, kus Saatan oma sigitistega tangot tantsis ja tema hirmude üle võigast naeru kihistas.
„Kuula, kohe avab ta kapi ukse,“ sosistas naine tukkuvale mehele. Nad olid juba harjunud selle deemoni tegevusega ja teadsid, millal ta avas kapiukse, millal puistas köögipõrandale tuhka ja millal ennasthaletsevalt ohkas.
Köögist, mida valgustas vaid aknast sissepressiva kuu külm valgus, kostis kapiukse kriginat. Hetke pärast oli kuulda ka kolksatust.
„Nii, ja nüüd ajas ta tabureti ümber,“ ohkas Pilar needuse tegusid tundes. Kolksatus oli äratanud ka mehe. Ta ajas end voodiservale istukile, kratsis selga ja tõusis püsti.
„Ma lähen ja panen köögis küünla põlema,“ sõnas ta.
„Vanamees, ära mine, küllap ta läheb kohe minema,“ keelitas naine meest voodisse jääma. Kuid mees ei vastanud midagi – kangekaelne, nagu ta oli –, vaid läks kööki. Nad olid Temasse alati teatud alandlikkusega suhtunud ja püüdnud deemoni teele mitte ette jääda, kuid viimasel ajal oli rahulolematu paharet hakanud köögis järjest rohkem kurja tegema ja see mehele ei meeldinud.
Naine kahtlustas, et kiuslik vai