Nora
Jan Beltran
Barcelonas elava eesti autori tõsieluromaan „NORA” viib meid Hispaania bordellide tagakambritesse ja avab lõbumajade salamaailma. Kirjanik võtab lugeja käekõrvale ja jalutab temaga Nora-nimelise prostituudi käänulisel eluteel Barcelonast Sevillasse ja tagasi. Jõhker isa, süütu lapsepõlvekiindumus, keelatud armastus, pagendus nunnakloostris, lapsest loobumine… – kas inimene määrab osagi oma elumustrist või on ta vaid mängukann juhuste käes? Kas enesemüümine on pelgalt patt või ka võimalus ellu jääda? Juba nomineeritud esikromaanis „La mala vida ehk neetud elu“ jahmatas autor kolme peategelase põimunud elusaatuste meisterliku ja julge vahendamisega. Ka „Norast“ vilksatavad läbi „Neetud elust“ tuttavad Rosa ja Kristian, samuti ei mööduta Hispaania ajaloo lähimineviku pöördehetkedest sinna pilku heitmata. Ent need pole sugugi ainsad ühenduslülid Jan Beltráni raamatuis.
Jan Beltran
Nora
Kui ma teda esimest korda nägin, mõtlesin, et ta on õpetaja. Ma ei tea, miks ma nii arvasin. Võib-olla oli see tema pilk toonitud klaasidega prillide taga või siiami kassi karva puuvillane jakk ta õlgadel, mis sellise ettekujutuse lõi. Ei tea.
Kuigi oli talv, selline, nagu see Barcelonas on – ei soe ega külm –, istus ta keset ööd ühe kohviku terrassil. Võib-olla sarnanes ta mõne naisega, keda ma kunagi tundnud olin, või oli see lihtsalt öö, mis teeb vahel inimhingedega kummalisi trikke, kuid ma istusin tema vastu ja küsisin, kuidas läheb. Ta vastas: läheb. Justkui mittemidagiütlev „läheb“ ütles minule siiski palju. Õigemini lugesin ma seda tema kurbadest silmadest, mis mind vaatasid.
Ajapikku said meist sõbrad. Kulus kuid, kuni ma sain teada kõik… naisest, kelle nimi on Nora.
В В В В Jan BeltrГЎn
В В В В Barcelona
В В В В mai 2010
Ühiskond kubiseb liputajatest, piilujatest, pesunuusutajatest ja sadomasodest. Ja kõik nad peavad end normaalseteks ja intelligentseteks inimesteks… välja arvatud prostituudid. Me elasime ja elame endiselt niisuguses ühiskonnas, mis tahab piinelda ja kannatada. Ma ei imesta millegi üle. Mitte miski ei pane mind enam hämmastama…
В В В В Nora
В В В В Barcelona 2007
„Nüüd, mil ka ema on surnud, võin ma kõigest rääkida,“ ütles Nora paljutähendavalt ja viskas hauda kamaluga punakaspruuni mulda. Kirstu kaanele maandunud peotäiest paiskus õhku tuhm heli, mille peale musta riietunud naised lehvikutega kiiresti vehkima hakkasid, et maapõuest tõusnud tolmu ja lämmatavat keskpäevast suveõhku laiali ajada. Parimatest aastatest välja jõudnud naisterahvaste ilmetest võis lugeda varjatud uudishimu. Neid huvitas, mida Nora hinge taga hoidis.
Ootamata ära, millal jässakad kalmistutöölised haua kinni ajavad, kuhjasid leinajad lilled ja pärjad mullahunniku kõrvale. Ettevaatlikult nihkusid nad Norale lähemale, korrutades äravahetamiseni sarnasel toonil:
„Minu sügav kaastunne.“
„Tunnen kaasa.“
„Mul on kahju.“
Sõbrannad tahtsid üles näidata kurvastust ja kaastunnet, aga südamepõhjas tundsid nad pigem uudishimu kadunukese surma ja päranduse vastu. Susy oli neile üht-teist vihjanud.
„Ma võin rääkida ka sellest, mida ma endale kunagi tunnistanud ei ole, ja sellest, millest seni vaikinud olen. Kuigi mu õde ja vend ütlevad, et see on vale ja väljamõeldis…“ Nora pidas väikese pausi, võttis mustad päikeseprillid eest ja pahvatas: „Mina tean, kes meie ema tappis!“
Sõna „tappis“ äratas veidi eemal seisnud härrasmehes uudishimu – ta sirutas Nora suunas kaela pikalt välja ja kummardus veidi ettepoole. Nora oli meest juba enne märganud, kuid ta ei julgenud mõelda, et see oli tema… Miski – mõistus või süda – keeldus seda uskumast. Justkui igasuguste kahtluste ja oletuste peletamiseks kohendas naine musta kübarat, millesse torgatud punase gerbera kroonlehed olid kuumusest longu vajunud.
Vahemerelt puhuv õrn iil sasis kergelt piiniapuude oksi, kergitas kelmikalt ühe matuselise pead katva leinavärvi pitsmantilja serva ja kadus