Täheselge, lumivalge

Joel Haahtela

Eesti Ekspressi Raamat. Joel Haahtela romaan „Täheselge, lumivalge” koosneb kodumaal tragöödia läbi elanud ja Pariisi elama asunud tudengi 1889. aastal alustatud päeviku sissekannetest. Noorest mehest saab uudisteagentuuri korrespondent. Amet viib ta haahtelalikule rännakule läbi maailma ja aastakümnete, mille kaudu satub lugeja Pariisist muu hulgas Esimese maailmasõja eelsesse pulbitsevasse Berliini ja hiljem ka Kaug-Itta Kambodžasse. Aastakümneid hiljem leiab päevikud mehe järeltulija. Tekstidega tutvudes avastab too, et pöördelistes ajaloosündmustes kustutatud elu polnud sugugi tähendusetu ning selle jäljed ulatuvad nüüdisaega.

Joel Haahtela

Taheselge , lumivalge

I Pariis 1889

7.В aprill, 1889, Pariis

Kui tahad tähti näha, pead silmad kinni panema. See linn on valguse linn, see kaotab tähed ära, isegi öösel on neid raske näha. Kirjutan sulle ja on juba hilja. Mul ei tule und ja praegusel ajal olen kaua ärkvel, mõnikord hommik koidab, kui ma magama jään.

Muretsesin selle vihiku eile ja mõtlesin, et kirjutan üles, mis juhtub, või vähemalt proovin. Sellest pole midagi, kui see ei õnnestu, iga sõna on väike võit. Ma ostsin vihu väikesest butiigist ja see maksis kümme santiimi. Kaaned on mustad, tugevast ja heast kartongist, mille peale võib kindel olla. Kui ma kirjutan, siis ei ole olemine nii üksildane. Ka sina oled lähemal ja mul on tunne, nagu ajaksime tasakesi juttu.

Vahest peaksin seda tuba kirjeldama, kuigi selle peale ei kulu palju sõnu. Istun pööningul, kuuendal korrusel, sisse pääseb redelit mööda, põrandaluugi kaudu. Aadress on 26, Rue Germain-Pilon. Seesuguse toa saab odavalt, maksab ainult 300 franki aastas.

Laiust on neli meetrit ja pikkust kolm, sammuga mõõtes. Lagi on akna kohal liuhka, ja seal kohas ei mahu püsti seisma, nii et toast läheb kolm ruutmeetrit raisku. Mööbliks on laud ja kaks tooli, ühe peal ma praegu istun. Kardinatel on sinised lilled, kuuluvad üüri sisse. Vaade on päris veetlik, avar, palju katuseid muidugi. Võiks ka hullem olla.

Päeval tuleb aknast kenakesti valgust. Nurgas seisab söekamin, ja kuigi väljas on juba soe, on talvel kuuldavasti niiske ja külm. Põrandaplankude vahelt tõmbab tuul, ja kui on külmakraadid, võib pesukausist jääd leida. Seal peaks ennast siis lobistama! Siis on veel koiku ja vatitekid, sumadan. Tõeline askees. Uue padja mõtlesin küll osta, sest endist ei saa padjaks nimetada. Ainult tükk kangast, mis hakkab tolmuks pudenema.

Korteriperenaise nimi on madame Bouchard, ja tema kohta pole küll veel ühtki paha sõna öelda. Reeglid on päris ranged, kuigi ega ma neist kõigist täpselt aru ei saanud. Aga kui vagusi püsin ja puhtust hoian, siis vaevalt ma neid rikun. Jätsin vist siiski kohe meeldiva mulje, see on ju tähtis. Tagantjärele võib olla raske seda muuta. Kui rõivad tipp-topp korras hoida, alati tervitada ja üür õigel ajal ära maksta, siis jõuab kaugele.

Aknalaual on tühi klaasvaas ja selle kõrval riidetükki keeratud piibel, märkasin seda alles praegu. Keegi on seda nähtavasti lugenud ja lehenurga ära murdnud kohas, kus on kirjas: Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.

No õnneks minul on, ja õnneks kirjutamine tõenäoliselt laabub, kui hoo sisse saan ja endale asjatult piire ei sea. See vihk oli hea ost, kuigi ma esiotsa kartsin, ja ilmaasjata ei tahaks raisata. Vahest edaspidi läheb juba paremini. Ainult et imelik tunne on olla nii üksi, kui paljudel õhtutel pole olnud kedagi, kellega juttu rääkida. Päeval käib tänavatel kõva saalimine, aga nüüd öösel on iseäralikult vaikne. Peaks katsuma magada, kuigi kõik muljed helisevad peas. Aga kevad on kõigest hoolimata ikka kevad.

8.В aprill 1889, Pariis

Pean midagi sГµidust kirjutama. Muidu sa mГµtled, et olen ilmunud siia eikuskilt, kukkunud maa peale nagu mГјnt taskust.

Aga kГµigepealt Helsingist LГјГјbekisse aurulaeval, mille kГјlje peal oli kiri Amelia SpГҐr. Laev oli valge ja ilus, aga me