Vanaisa tuletorn

Tarmo Teder

Tarmo Tederi uue, mitmekihilise romaani tegevus leiab aset Eesti põhjaranniku põlises kalurikülas ja seda hõlmavas jõukas vallas. Sinna on 2009. aasta sügiseks kanda kinnitanud igasugused inimesed, peategelaseks on aga saekaatrist järsku töötuks ja pensioni ootele jäänud 60-aastane põliselanik Eerik Lauter. Eerik on kirglik rannakalur, kes saab nüüd rohkem aega järgida oma südame kutset, milleks on alati olnud meri. Koos vanade sõprade ja innukate uusasunikega hakatakse looma külaseltsi, et astuda vastu vallavõimu ülekohtule ja sahkerdustele. Töödes ja toimetustes meenutab Eerik oma hargnenud suguvõsa ja alles jäänud kodukandi lugu nii ENSV, EW kui Vene tsaari ärevatest aegadest. Aga ka 21. sajandi kodanikekogukonnas tekkivad omad pinged ja lahkhelid ning lisaks tabab Eerikut veel ootamatu hoop hingepõhja. Vananev rannamees ei lase end isiklikust tragöödiast siiski murda ja hakkab ühise uhke asjana üksi looma väga iselaadset mälestusmärki, millest tõuseb uut tüli. Põnevas raamatus on rohkem küsimusi kui vastuseid ja kirjanik jätab otsad 2010. aasta augustiöö musta merevette.

Tarmo Teder

Vanaisa tuletorn

1

Vanaisa seisis sokkis keset maanteed ja ajas laternapostiga juttu. Uduvihm kibas nagu sääseparv lambivalguse heledas sõõris, mehe kere kõikus kui meretuules tantsiv tooder. Villased sokid lirtsusid tasakaalu otsivate varvaste otsas, kalossid olid kuhugi maha jäänud. Suust kostis sõnade asemel mõmin, mis paisus hooti ülemusi, riike ja valitsejaid kiruvaks manaks. Ila venis habemesse, vanaisa oli silmini täis.

Seda polnud enam ammu juhtunud. Reediku Liide vänderdas poest kaht pilgeni kilekotti kandes, pööritas silmi, pani kandamid maha, sakutas kõikuvat meest varrukast ja koukis taskust telefoni. Möödas oli see aeg, kui telefoniaparaadi vanem, pika juhtmega vend vaid poe tagaruumis trilises. Nüüd olid rääkimise riistapuud pea kõigil, väiksegi aruraasuga külaelanikel taskust võtta. Liide nokitses aparaati ja tõstis mobla põsele.

Eemal kaupluse seina ääres oli Jõesuu Jüri jõudnud end ümber prügikasti kerra tõmmata nagu küülikut kägistav püüton. Vahest oli see ka omalaadne armuembus või austusavaldus, mine sa tea. Igatahes pood ja õlletare olid juba suletud, tumedaks tõmbunud sügistaevast tibutas tihedat seenevihma. Käänu tagant künkalt tuiskas alla must auto ja kihutas hirmsa huugamisega mööda, riivates kergelt vanaisa. Liide karjatas ja sai siis sõnad suhu.

„Tule kohe siia ja vii oma vanaisa ära!”

Poest mitu kilomeetrit eemal Soontevahe talus oli Antu ahju just tule teinud ja mõtles, et nüüd on paras aeg veidi vorsti lõigata, kui telefon pirises ja kile hääl selles nõudis: „Tule kohe siia ja vii oma vanaisa ära! Ta on täitsa täis, pidi just auto alla jääma.”

Antu kuulis erutatud eide seletust.

„Kuhu ma siis tulema pean?”

Liide ähmis hääl seletas telefonis kiiresti edasi, Antu sügas kukalt ja ohkas.

„Ah nii, ja-jah, ju ma siis tulen.”

Vanaema oli kalakonservivabriku õhtusest vahetusest veel koju tulemata, majapidamise teine, puruvana auto seisis juba mitu aastat liikumatult sirelipõõsaste all. Sellise ligase ilmaga jala vanaisale järele minna polnud just kõige meeldivam tegu. Antu koukis kilekotist viilu leiba, määris võid peale, lõikas paksud vorstikettad kui olümpiarõngad krooniks ja lasi hea maitsta.

Poiss oli alles pool tundi tagasi bussi pealt koju jõudnud, niisked trenniriided veel kotis känkras koos, aga tuli ahjus juba suhises. Antu mälus, mõtles ja kavandas. Ladus siis mitu kopsakat halgu lõõmava hakatuse kukile, riputas käteräti nöörile kuivama, tõmbas kapuutsiga jope selga, lükkas jalgratta rehetoa kääksuvast väravast välja, hüppas sadulasse ja kukkus väntama.

Kümme päeva tagasi oli olnud selle sügise esimene koolitund, Antu oli jõudnud otsaga üheksandasse klassi ja see oli nende koolis viimane aste. Hoolas tuli olla nii koolipingis kui jalgrattasadulas. Laternavoog hüples uduvihmas sinna-tänna, kadakate vahel