Г•nnelik prints
Oscar Wilde
Üheksa kunstmuinasjuttu Oscar Wilde’lt.
Oscar Wilde
Г•nnelik prints
Г•NNELIK PRINTS
Г•NNELIK PRINTS
Carlos Blackerile
Üleval linna kohal, kõrge samba otsas, seisis Õnneliku Printsi kuju.Ta oli üleni kaetud õhukese puhta lehtkullaga, silmadeks oli tal kaks säravat safiiri ning tema mõõgapidemel ergas suur punane rubiin.
Teda imetleti tõesti väga. „Ta on niisama ilus nagu tuulelipp,” lausus üks linnanõunik, kes tahtis, et teda kunstimaitsega inimeseks peetaks, „ainult mitte nii kasulik,” lisas ta, kartes, et inimesed võivad pidada teda ebapraktiliseks, kuigi ta seda tegelikult ei olnud.
«Mispärast sina ei võiks olla selline nagu Õnnelik Prints?” küsis ema oma väikeselt pojalt, kes igasuguseid võimatuid asju tahtis. „Õnnelik Prints küll niiviisi ei tee!”
„Mul on hea meel, et vähemalt keegi siin maailmas on päriselt õnnelik,” pomises elus pettunud mees imepärast kuju vaadates.
„Ta on nii ingli moodi,” ütlesid vaestekooli lapsed, kui nad, erepunased mantlid seljas ja puhtad valged põlled ees, katedraalist välja tulid.
„Kuidas te seda teate?” küsis matemaatikaõpetaja. „Te pole ju kunagi inglit näinud.”
„Oi, oleme küll – unes,” vastasid lapsed ning matemaatikaõpetaja kortsutas kulmu ja tegi väga range näo, sest tema arvates polnud unenägude nägemine sugugi kiiduväärt.
Ühel ööl lendas üle linna väike Pääsuke. Tema sõbrad olid juba kuue nädala eest Egiptusesse lennanud, aga tema oli maha jäänud, sest ta oli armunud imekaunisse Pillirookõrresse. Ta oli kohanud Pilliroogu varasuvel, kui ta üht suurt kollast suru taga ajades piki jõge lendas ning Pilliroo sale piht võlus teda sedavõrd, et Pääsuke peatus ja kõnetas teda.
„Kas ma hakkan sind armastama?” küsis Pääsuke, kellele meeldis kohe asja juurde asuda, ning Pilliroog tegi talle sügava kummarduse. Pääsuke lendaski siis Pilliroo ümber ringiratast, riivas tiibadega vett ning pani vee virvendama. Niisugune oli tema kurameerimine, mis kestis terve suve.
„Naeruväärne kiindumus,” vidistasid teised pääsukesed. „Pillirool pole üldse raha ja tal on liiga palju sugulasi.” Ja tõesti, jõgi oli pilliroogu täis.Aga kui saabus sügis, lendasid kõik pääsukesed ära.
Kui nad olid läinud, tundis Pääsuke ennast üksildasena ning tema armastus hakkas teda tüütama. „Ta ei oska vestelda,” ütles Pääsuke, „ning küllap ta on edvistaja, sest ta flirdib alalõpmata tuulega.” Ja tõepoolest, mil iganes tuul puhus, tegi Pilliroog kohe nõtkelt niksu. „Ma pean tunnistama, et ta on kodusistuja,” jätkas Pääsuke, „mina aga armastan reisimist ning järelikult peaks ka minu naine reisimist armastama.”
„Kas sa tuled minuga kaasa?” küsis ta lõpuks Pilliroolt, aga too raputas pead, ta oli nii kodu küljes kinni.
„Sa ainult mängisid minuga,” hüüdis Pääsuke. „Ma lendan parem püramiidide juurde. Hüvasti!” – ning ta lendaski minema.
Pääsuke lendas terve päeva ja jõudis öösel linna. „Kuhu ma öömajale jään?” küsis ta. „Loodetavasti on see linn minu vastuvõtuks valmistunud.”
Siis nägi ta kuju kõrge samba otsas.
„Sinna ma jäängi öömajale,” hüüdis Pääsuke, „see on tore koht, palju värsket õhku.” Ta laskus täpselt Õnneliku Printsi jalgade juurde.
„Mul on kuldne magamistuba,” ütles ta ringi vaadates vaikselt endamisi ning valmistus magama jääma; aga just siis, kui ta pead tiiva alla panema hakkas, kukkus talle pähe suur tilk vett. „On see vast imelik!” hüüatas ta. „Taevas pole ainsatki pilve, tähed paistavad selgelt ja eredalt, kuid ometi sajab vihma. See Põhja-Euroopa kliima on tõesti hirmus. Pilliroole vihm meeldis, aga küllap oli ta lihtsalt isekas.”
Siis kukkus veel Гјks tilk.
„Mis kasu on kujust, kui see isegi vihma eest ei varja?” ütles Pääsuke. „Ma pean ikka otsima ühe korraliku korstna,” – ning ta kavatses minema lennata.
Aga enne k