Mina ja minu pere

Jaan Tangsoo

Urrauh! Ma olen nii pisikene peni, et saan mõnel suuremal koeral kõhu alt läbi kõndida. Aga sellest pole midagi. Kõik koerad ei peagi suured olema. Mõned võivad ka pisikesed olla. Kasvõi selleks, et suured koerad väikesi vaadates aru saaksid, kui suured nad ikkagi on. Peale selle olen ma valget värvi ja hästi krässus karvadega. Ma olen kohe täitsa lumivalge, kui ma ennast just ära määrinud ei ole. Ainult kõrvadel, saba otsas ja seljal on natuke pruunikaid karvu. Veel on mul must ninaots ja roosa kõht. Aga kõige vahvamaks asjaks minu juures on mu nimi. Kutsa. Imelik on selle juures ainult, et ma ei saa aru, kustkohast kõik inimesed seda teavad. Isegi sellised, kes näevad mind esimest korda elus. Ometi on neil asi kohe selge. "Näe kui vahva Kutsa!" "Tere, Kutsa!" Kust nad mu nime teavad? Ülle Marksi illustratsioonidega vahva lasteraamat, mille peategelaseks autori neljajalgne sõber.

Jaan Tangsoo

Mina ja minu pere

LUGU SELLEST, KES MINA NIISUGUNE OLEN

Tere!

Ma olen hästi väikest kasvu.

Olen nii pisike, et võin mõnel suuremal koeral kõhu alt läbi kõndida. Aga sellest pole midagi, sest ega kõik koerad pole tingimata suured. Mõned on ka pisikesed. Kas või juba sellegi jaoks, et väga suured koerad väikesi vaadates aru saaksid, kui suured nad ikkagi on.

Kustkohast nad seda muidu teada saaksid?

Tänu pisikestele nad nii uhke näoga ringi kõnnivadki!

Ma olen nii väike, et mahun padja peale magama ja ruumi jääb ülegi. Seepärast ütlevad mõned inimesed minu kohta, et ma olevat nagu rotipoeg.

Ma olen valget värvi ja hästi krässus karvaga. Ma olen kohe täitsa lumivalge, kui ma ennast just ära määrinud ei ole. Ainult kõrvaotstes, sabaotsas ja seljal on natuke pruunikaid karvu.

Peale selle on mul veel must ninaots ja roosa kГµht.

Ma ei tea, kuidas arvavad teised, aga oma arust olen ma maailma kГµige toredam peni. Teist niisugust pole kogu meie planeedil.

Ainult mina.

KГµige vahvamaks asjaks minu juures on mu nimi.

Kutsa!

See nimi pandi mulle juba siis, kui ma hästi väike olin ja ma olen sellega üliväga rahul. Ma ei tea ise ka, miks, aga see meeldib mulle.

Kui ma seda nime kuulen, siis hakkab saba kohe iseenesest liikuma.

Oma nime kuuldes vehin ma sabaga hoolsasti, aga lesides hakkan ma sellega vastu pГµrandat taguma.

PГµnts-pГµnts.

Imelik on mu nime juures ainult see, et ma ei saa sugugi aru, kustkohast kõik inimesed seda teavad? Isegi võõrad ja sellised, kes näevad mind esimest korda elus. Ometi on neile asi kohe selge.

„Näe, kui vahva Kutsa!”

„Tere, Kutsa!”

Niisugune asi paneb mu tavaliselt tagajalaga kГµrvatagust kraapima. Sedasi teen ma alati, kui ma segadusse olen sattunud. Niimoodi on hea oma kohmetust varjata.

Ega inimesed siis seda alati teadma ei pea, kui ma millegipärast segadusse olen sattunud.

Minu koduks on linna kГµige vanem maja. Siin on mitmeid kortereid ja neist Гјhes me kahekesi elamegi.

Mamma ja Kutsa.

Ma olen oma koduga üliväga rahul.

Nagu ma juba ütlesin, on selle hoone näol tegemist linna kõige vanema majaga. Mamma on ka päris vana, aga see maja on temastki vanem. Minu kodu olevat ehitatud juba siis, kui seda linna veel olemaski polnud.

Linna asemel olid siis suured ja paksud männimetsad. Natuke on neist veel praegugi järel, sest kui meie toa aknast välja vaadata, siis teisel pool sood on näha suurt metsa.

Mõnikord käime seal kõndimas. Aga seda saab teha ainult kuivadel aegadel, sest metsaminekuks peame saama kuidagi üle sooäärel oleva oja, aga kevadeti-sügiseti on vesi seal kõrge ja me ei pääse üle. Mina ehk saaksin, aga Mamma ei saa. Tema kardab vettekukkumist.

Meie maja asub kahe linnajao vahel. Ühele ja teisele poole jääb linn, aga kolmandas küljes on soo, mille tagant paistab mets. Neljandas küljes on väike lagendik, mis lõpeb suure sõiduteega. Teisel pool sõiduteed on minu Kodujärv.

Seal me käime Jantsaga kalal ja see meeldib mulle väga. Jantsa on Mamma poeg ja tema kodu on ühe suure maja teisel korrusel, mis asub meie kodust umbes poole kilome