Lääne-India valgus. Sari «Orpheuse Raamatukogu»
Henry S. Whitehead
USA Neitsisaarte episkopaalkiriku ülemdiakon Henry St. Clair Whitehead (1882–1932) on M. R. Jamesi ja H. P. Lovecrafti kõrval üks tähtsamaid 20. sajandi alguse õuduskirjanikke. Just tema lisas žanri kaanonisse Kariibi mere saarte lummava ja nõidusliku miljöö, Aafrikast neegerorjadega kaasa toodud Guinea Suure Mao kultuse voodoo, zombid jmt. Õuduskirjanduse spetsialist Silver Sära on nende kaante vahele välja valinud kümme Whiteheadi kõige eriskummalisemat ning õõvatekitavamat jutustust ja lühijuttu, milles kohtame tillukesi saatanlikke olendeid-inimkasvajaid, mustanahaliste kummalisi usutalitusi ja -kombeid, vanale meremaalile vangistatud piinlevat piraati, neegernõia käest kohutava needuse kaela saavat orjalaeva kaptenit, aga näiteks ka Uus-Inglismaa täiesti lovecraftilikus kolkakülas lapsi röövivaid guule. Whiteheadi mõju moodsale õudusele on raske üle hinnata, kuid erinevalt nii paljudest jäljendustest ja töötlustest, kirjeldas ta Kariibi mere saarte folkloori ja voodoo-praktikaid, mida oli põhjalikult tundma õppinud, suure respekti ja mõistmisega, justkui oleks see midagi, mis võib päriseltki tema kristliku maailma kõrval eksisteerida. Kirjaniku tekstides just nii ongi: Lääne-India saarte koloniaalkultuuri, härrastemajade ja kirikute anglikaani, katoliku ja luterliku maailma kõrval eksisteerib nende saarte põlismetsades ja džunglite südames hoopis teistsugune, Lääne-Aafrikast pärit kultuur ja religioon oma õõvastavate ja jõledate kommetega, millest valgel mehel oleks targem eemale hoida. Üks on igatahes kindel – Henry S. Whiteheadist osavamat miljöömeistrit ning autentse Lääne-India atmosfääri edasiandjat on võimatu leida.
Henry S. Whitehead
Lääne-India valgus. Sari «Orpheuse Raamatukogu»
PUUMEES
Esmakordselt nägin ma Fabriciust, puumeest, kohe esimesel nädalal Santa Cruzi saarel, üsna varsti pärast seda, kui Ühendriigid olid Taani Lääne-India ära ostnud ja nimetanud uue koloonia ametlikult Ühendriikide Neitsisaarteks.
Mu laev jõudis läänekaldale Frederikstedi sadamasse hämaruse hakul ja ma nägin esimest korda valge liivaranna ning selle keskel asuva võluva väikese linna kohale tõusnud poolkuud. Keset reidile ankrusse seadmise askeldusi ronis üle reelingu sirge rühiga säravvalges drellkangast vormis härrasmees, kes tuli minu juurde, kummardas nõnda, nagu kummardatakse kuningate ees, ja ütles: «Mul on au teid tervitada Santa Cruzil, härra Canevin. Mina olen direktor Despard Politseidepartemangust. Politseipaat on teie käsutuses, kui olete valmis kaldale minema. Kas ma võin võtta teie kohvrid?»
See oli tõepoolest uhke tervitus. Mul läksid taolisest ootamatust vastuvõtust peaaegu jalad nõrgaks. Tänasin direktor Despardi ja mõne minuti pärast olid mu kohvrid ja muu pagas hiivatud üle reelingu, asetatud redeli all ootavasse politseipaati, mina istumas mehe kõrval paadi ahtris ja tema hoidmas roolipinni, samas kui neli süsimusta sunnitöölist andsid aerudele valu ja nende hoogsate tõmmete tõukel liikusime kiiresti kalda poole.
Maabumispaigale lähemale jõudes märkasin tihenevas hämaruses, et kai kihas mustanahalistest. Nende selja taga seisis pool tosinat omavahel vestlevate valgete gruppi. Kaldaäärsete majade juures võis näha pikka autoderida. «Kas pole ebaharilik, et laeva saabumisel on sadamasillal nii palju rahvast, härra direktor?»
«Seda küll,» vastas väärikas härrasmees mu kõrval. «See on teie pärast, härra Canevin.»
«Minu pärast?» ei saanud ma aru. «Kummaline! Miks… minu pärast? Kindlasti mitte, mu armas härra, kindlasti mitte minu pärast. Aga see on ju…»
Hr Despard pööras ringi ja vaatas mulle naeratades otsa.
«Te teate, et te olete kapten McMillini sugulane, härra Canevin?»
Nii et selles oli siis asi. Minu vanaonu, üks mu šotlasest sugulasi, kes oli surnud palju aastaid enne seda, kui mina ilmavalgust nägin, mu vanaisa vanim vend, kes oli teeninud Briti armees ja olnud hiljem siin Sant