Kogu moos

Peeter Sauter

Peeter Sauteri novellid Novell „Kõhu valu“– Friedebert Tuglase novelliauhind 1995. Novell „Tuimus“ – Friedebert Tuglase novelliauhind 1997.

KГµhu valu

Г„rkasin. Tuba oli pime. Ma olin voodis Гјksi. Koridorist kumas valgust. Vannitoast kostis solinat. Keerasin teise kГјlje. Lasin end unne vajuda.

Virgusin. Oli pime, koridorist kumas valgust, vannitoast kostis solinat. VГµibolla on peale hakanud, mГµtlesin. Tuleks vist tГµusta ja minna vaatama, kuidas on. Ma ei viitsinud. Hea oli magada.

Magan veel veidi. Panin käe padja alla. Seal oli jahe.

Ärkasin. Toas oli hämar. Jo Jo seisis voodi ääres. Ta tahtis mulle midagi öelda. Vaatasin talle otsa ja ootasin.

“Mul tuleb nii palju.” Ta oli erutatud ja ei mõelnud oma hääle peale. “Vaata, muudkui jookseb. Ma istusin poti peal. Ja siis pesin. Mõtlesin, et jääb järele. Hakkas uuesti tulema. Vaata.”

Tal olid jalad veidi harkis. Karvad ja reied olid niisked. Tundsin, et pean tõusma. Torkasin käe teki alt väljaja hoidsin seda ta jala peal põlve juures. Jo Jo seisis liikumatult ja vaatas oma märga vittu ja jalgu. Siis vaatas mind.

“Kas valud ka on?”

“Kas sa küsisid, kas mul valud ka on?”

Noogutasin silmadega.

“Mul ei ole valusid.”

TГµmbusin voodis kaugemale, tГµstsin tekiserva Гјles ja vaatasin talle otsa. Jo Jo tegi kapiukse lahti. TГµmbas kapisahtli lahti, vГµttis sealt sidemetepaki ja pakist sideme. Ta pistis sideme endale jalgade vahele ja hoidis seda jalgu kokku surudes kinni. Ta leidis kapist pГјksid ja tГµmbas jalga. Ta kohendas sidet paremini pГјkstesse.

Jo Jo lükkas kapiukse kinni ja lipsas minu juurde teki alla. Ma võtsin ta kaissu. Mu parem käsi silitas ta selga. Lasin silmadel kinni vajuda. Magada vist enam ei saa, aga natuke saab tukkuda. Jo Jo surus oma pea mu õla ja kaela vahele. Ta juuksed tulid mulle näkku, kõditasid, ja ma ajasin oma pea kuklasse. Jo Jo liigutas oma pead, et ta juuksed mu näolt ära tuleksid. Puhusin üle oma näo ja viimased karvad lendasid sealt minema.

Katsusin suurt kõhtu. See tundus pehme. Mõtlesin läbi poolune, et kui Jo Jo mu ees seisis, oli kõhu kuju nagu sama mis ikka, laps polnud alla langenud. Aga võibolla ei saanud ma aru, palju ma neid kohtusid näinud olen, ainult ühte enne seda. Ja kui veed tulevad ära ja valud ei hakka, tuleb sünnitus kunstlikult esile kutsuda. Kas Jo Jo teab seda? Ah, ükskõik. Mida vähem ta muretseb, seda parem. Esimene sünnitus. Titt võib ööpäev otsa läbi emakakaela ronida. Mida hiljem Jo Jo sinna haiglasse konutama läheb, seda parem.

Jo Jo tõmbas ennast ettepoole konksu ja pingesse ja jäi nii mõneks ajaks. Valud? Peaks vist kella vaatama. Vaatasin. Oli pime ja ma ei näinud seiereid. On see kuskil üks läbi?

Peab tõusma. Silitasin Jo Jod ja ajasin ennast üles. Läksin kõrvaltuppa. Susal oli tekk lõuani. Ta hingamist polnud peaaegu märgata ja ta oli ilus. Ma olin alasti ja tundsin toa jahedust. Seisin akna all ja vaatasin kardinapilust tänavavalgustust. Lambid põlesid ja tänav oli tühi. Ma nägin kolme sinakat laternat, neist valgustatud asfalti ja veidi lund. Seisin ja vaatasin tükk aega, kõik püsis muutumatuna. Mõtlesin korraga, et Susa on silmad lahti teinud ja jälgib, kuidas ma seisan akna all alasti. Pöördusin tema poole. Ta silmad olid kinni. Läksin ja suudlesin teda. Susa ei liigutanud. Mul hakkas külm. Teises toas oli Jo Jo täpselt endises asendis.

Loputasin vannitoas suud ja vaatasin ennast peeglist. Kusin potti ja tõmbasin vett. Mul ei olnud mõtteid ja mulle ei tulnud isegi pähe, et mul pole mõtteid.

Kuulsin, et Jo Jo oigas vaikselt ja vaatasin kella. Kakskümmend minutit üks läbi. Lasin ühe puuksu.

Istusin voodiveerel ja hoidsin Jo Jo kätt. Ta vaatas mulle otsa.

“Valud?”

Jo Jo noogutas.

“Ma lähen varsti helistan kiirabi.”

Jo Jo kortsutas kulmu ja raputas pead.

“Kas sa tahad kohe?”

Ta raputas pead.

“Sa ei taha kiirabi?”

Ta raputas Г¤gedalt pead.

“Lähme siis tak