Kodumaja

Erik Tohvri

Edukal ärimehel Leho Kuuslal näib kõik olevat omal kohal – ta on suutnud rajada hästitöötava ettevõtte, tal on piltilus naine ja üheteistaastane teadmishimuline poeg. Tundub, et täiuslikuks perekonnaõnneks puudub vaid korralik eramu, tõeline kodumaja, sest Kuuslad asuvad seni tavalise korruselamu kolmetoalises korteris.

Erik Tohvri

KODUMAJA

1

Leho Kuusla istus oma kabinetis ja ootas arhitekti. Ta oli harjunud, et tehtud kokkulepetest kinni peetakse, nüüd aga oli arhitekt Rain Räägel tulekuga juba ligi pool tundi hilinenud ning Lehot ootas ees juba teine üritus, juhatuse nõupidamine. Tusaselt võttis ta mobiiltelefoni ja valis numbri.

„Härra Räägel? Kas ma sain valesti aru, et te pidite kell pool üksteist minu juurde tulema?”

„Vabandan, aga mul oli väike viivitus! Olen kohe seal!”

„Teie olete siin, aga minul ei ole teie jaoks enam aega… Lepime parem uue kellaaja kokku. Kas kell kolm sobib?”

„Hästi, teeme kell kolm…” kostis aparaadist ja Leho pani mobla tusaselt lauale. Ta oli kohtumist arhitektiga innukalt oodanud, sest just täna pidi Rain Räägel talle esitama kavandatava eramu eskiisprojekti. Leho oli viimasel kohtumisel kõik oma soovid üles lugenud ja arhitekt need hoolega kirja pannud. Koos käisid nad ka ehituskrundil, mille Leho oli tõelise hingehinna eest Nõmme rabamänniku servale hankinud. Rain Räägel oli juba kuu aega tagasi seal üht-teist oma joonestusplokki skitseerinud ja krundi igast kandist üles pildistanud.

Juhatuse nõupidamine oli sündmus, millelt Leho Kuusla kui mööblivabriku juhatuse esimees kuidagi puududa ei saanud. Pealegi ei olnud ta ainult juhatuse esimees, vaid ka ettevõtte aktsiate kontrollpaki omanik, vabrik „Puitmööbel” kuulus sisuliselt temale. Siis, kui nõukogude ilmakorra agoonia juba silmapiiril oli, võeti noor, äsja tehnikaülikooli lõpetanud insener ehitusvalitsuses ametisse puutöökoja juhatajana; ehitusvalitsuse likvideerimise käigus õnnestus tal kogu hästi sisustatud puidutöökoda vaid sümboolse rahasumma eest ära osta. Keegi hinda määranud asjameestest ei suutnud tol üldisel lagunemisperioodil oletada, et algelisi uksi ja aknaid tootnud puutöökoda võiks perspektiivikas investeering olla, ja sellepärast sai Leho oma tulevase ettevõtte tõesti soodsalt kätte.

Alguses oli küll täielik nullseis. Niisketes ja kütmata ruumides ei toimunud mingit tegevust, tol perioodil ei ehitatud enam midagi ja uksi või aknaid ei vajanud keegi. Masinad tikkusid roostetama, Leho Kuusla mangus endise kolleegi, garaaþiülema käest purgi solidooli ja võõpas puidumasinate värvimata osad sellega üle – ikka selleks, et roostetont neile kallale ei läheks. Tasapisi tikkus Lehole kahtlus hinge pugema, sest algul optimismi sisendanud investeeringule ei näinud kuskilt mingit rakendust paistvat. Kogu riigi majandus oli üsnagi madalseisus ja miski ei ennustanud eesootavat tõusu.

Need olid Leho Kuuslale rasked ajad. Ta võis ennast suure puidutöökoja omanikuks nimetada, kuid selleks et ära elada, pidi ta mõnda aega hoopis autojuhina töötama. Vaid kaks aastat enne seda oli ta abiellunud, Liivi Kuusla oli tollal ehitusvalitsuses raamatupidaja ametit pidanud; pärast ehitusvalitsuse likvideerimist pühendus Liivi kõigepealt lapse kasvatamisele ning hakkas siis töötama autobussikoondises.

Tänu autojuhiametile puutus Leho kokku paljude ettevõtete tööga – nii nendega, kes olid juba kuigivõrd jalgele saanud, kui ka nendega, kes alles alustasid, ja talle jäi kõrvu uudne sõna: liimpuit. Täispuidust kokkuliimitud toorikud olid kuuldavasti välismaal nõutavad ja see oli lihtne toode, mis pidi ka tema puidutööstusele sobima. Ta alustas kolme töölisega, võttis laenu ja siples võlgades, aga kõigi raskuste kiuste hakkas tootmine arenema. Ning kui esimeste piiri taha läkitatud partiide järel tulid uued tellimused, võis olla kindel, et tema ettevõte on oma tee leidnud. Pärast seda, kui oldi viis aastat liimpuitu toodetud ja tööle palgatud juba kakskümmend inimest, tul