Juba olnud
Rein PГµder
See on déja-vu nähtusele rajatud teise elu lugu. Romaani peategelane, üle keskea mees, sõidab nimeeksituse tõttu võõra klassi kokkutulekule ja satub ühtlasi vale aega – ja kõik ta edasised pingutused ennast ning oma aega tagasi saada lõpevad tulemusteta; veelgi enam – iga uus samm viib teda üha sügavamale minevikku, autoritaarse aja eluollu, sõjaväemaailma, hirmuaastatesse. Romaani esimene osa päädib Eesti ohvitseri õnnetu saatusega, küüditamisega Kesk-Siberisse juunis 1941.
Romaani teine osa algab ühe mägimatkaga aastakümneid hiljem sinnasamasse mägismaale, millest kujuneb tagasitee algus. Ühtaegu on see ka peategelase ja Eesti ohvitseri tütre tutvumise, armastuse ning abielu lugu kuni hetkeni, mil sündmustik sulgub seal, kust see algas.
PГµder Rein
Juba olnud
Esimene osa
MINA
TELEFONIHELIN
Kõik algas, kõik pöördus ära sellest hetkest, kui ma trepikotta astudes kuulsin, et telefon me korteris pikalt ja nõudlikult heliseb.
Mu esimene mõttevihvatus oli, nagu me mõned teisedki alateadlikud reageeringud, et ma ei taha seda kõnet vastu võtta, et ma ei taha sel reede õhtupoolikul, töölt väsinult ja mõttetühjalt kojutulnuna enam kellegagi suhelda, et ma tahaksin üksnes nautida oma kodu vaikust ja oma mõnusat üksiolekut, veel vähem kuulda vabandust valeühenduse pärast ja justkui õigustust, et too tundmatu on ometi valinud õige numbri, kuidas ma ometi seda ei mõista ja miks ma üldse toru tõstsin, kui ma pole see, keda vajatakse; sõnaga, nagu oleksin mina see tõeline süüdlane.
Kuid järgmisel hetkel unustasin ma mõeldu ja kiirustamise rabe võrk haaras mind endasse ja ma muutusin närviliseks – kas ikka jõuan või mitte!
Mõni asjaolu oli, kui tagantjärele mõelda, ikka ka minu poolt. Mul oli kõigepealt võtmete leidmisega, nagu harilikult, parajalt tegu – ja siis ei tahtnud see väiksem võti kuidagi lukuputkesse sobituda. Aga ka prille ei leidnud ma kohe üles; selgus, et need olid sügaval portfelli põhjas ja nende koukimiseks kulus veel hulk sekundeid. Nii et telefon võinuks selle ajaga tõesti vait jääda. Kuid see jätkas oma väsimatut kutsumist, nagu näinuks too tundmatu helistaja mingil erilisel viisil, et kõne vastuvõtja on juba siinsamas…
Olgu pinevuse venitamiseks öeldud, et minu tähele panekute järgi on mitut laadi telefonihelinaid, teisisõnu – iga tele fonihelin on individuaalne, pärinegu pealegi mehaanili selt esemelt, mis peaks ju alati ja igas olukorras tekitama ühe sugust mehaanilist ja erapooletut heli. (Ma mõtlen üht ja sama telefoniaparaati, mitte erinevaid telefone.) Niisiis on ka häid teateid tõotavaid, on mahedaid, vabandavaid, koguni kõhklevaid helinaid, aga see oli nõudlik, lausa kannatamatu helin.
Lõpuks ometi olin korteriesikus ja kahmasin hämaruses toru järele, taipamata isegi valgust süüdata. Olin selleks hetkeks parajalt närvis ja minus oli vaid üks mõte – katkestada too nii ebasobival ajal helistanu, mu personaalsusse sissetunginu ning öelda talle midagi ebameeldivat, salvavat, olgu see kes tahes, kuivõrd normaalne inimene see ei saa olla, sest iga normaalne inimene oleks selle aja peale juba seitse korda loobunud, võib-olla mõne aja pärast uuesti helistanud.
Esialgu vastas mulle torust vaid kumin, imelik kumin, nagu vanasti, kui kusagilt ookeani tagant juhtus tulema mГµne kauge sugulase kГµne ja kui selle kumina taga vГµis kahtlustada totaalse riigi pealtkuulamissГјsteemi. NГјГјd polnud niisugune asi ju Гјldse mГµeldav.
„Halloo, halloo!” hüüdsin sellesse umbsesse kuminasse, kuigi teadsin, et midagi pole korras. Tundus tõesti liinirikke moodi. Misjärel panin toru teatud kergendusega hargile. Kuid helin ärkas kohe samal hetkel, kui toru oma tavaasendisse maabus. Nii et liinirike tõesti, mis tähendas, et peaksingi toru laule jätma või telefoni seinapistikust välja tõmbama.
„Halloo!” laususin siiski igaks juhuks torru – nüüd vastas sealt teistsugune, justkui kergelt pragisev vaikus ja ma tundsin, nagu oleks mulle kõrva hingatud.
„