Parim näitleja linnas

Lii Unt

Lii Unt´i päevaraamat spirituaalsetest otsingutest Indias. Autor annab müstilise sissevaate India igapäevaellu ja kultuuri, heidab pilgu India inimestele ja nende omailma. Nauditav lugemine inimesele, kes armastab vaimsust, kaugeid maid, juurelda asjade üle ning armastada.

Matile, lavastajale elus ja surmas

1.В osa

Imelikult lГµppenud puhkusereis

2.В NOVEMBER

„Hello, sunshine! How are you doing here?” küsib magus meeshääl.

Mitte ainult Itaalia pole ilusate meeste maa. Trimmis teksapükste, geelitatud juuste ja moekate päikeseprillidega näevad India mehed üsna italiaanode moodi välja. Ent sõnalise osaga pingutavad nad kõvasti üle.

Minus ei ole hetkel küll midagi päikesepaistelist. Olen reisinud kaks ööd-päeva, veetnud öö Delhi lennujaamas, sõitnud rongiga läbi tolmuse ja üksluise Põhja-India maastiku ning kirunud ennast – miks olen jälle siin? Kõhus keeramas tuntud India iiveldus, luban endale, et see jääb kindlasti viimaseks korraks. Kui ma vaid meeltesegadushoos poleks odavalt väljamüügilt poole hinnaga lennupiletit ostnud!

Minu organism lihtsalt ei talu India irratsionaalset, ajuvaba õhustikku. Ent selles õhus on mingi narkootikumilaadne ollus, mis siseneb su organismi koos mõne eriti vastiku viirusega ja kord nakatununa loksud sa hiljemalt kahe aasta pärast jälle räpases India rongis ja imestad, mida sa seal ometi teed.

Imelist Indiat, millest räägivad iidsed manuskriptid, ei ole enam. Tema jälgi võib näha hiigelsuurtes puudes, mille alla mahub terve sõjavägi, ja jõgedes, mis suudavad tänaseni alla neelata ja puhastada kogu räpa, mida miljonid inimesed toodavad. See on tõesti ime. On üsna lihtne mõista, miks siin enne aarjalaste* saabumist kummardati puid ja jõgesid. Igal asjal on oma väga lihtne põhjus, tavaliselt nii lihtne, et raske on selle peale tulla. Jumal on lihtne, nagu ütleb pühak Šri Ramakrišna*, seetõttu muutub inimene jumalale lähenedes aina lihtsamaks.

Pea valutab, sest rongiaken minu istme kohal ei lähe kinni ning mürgine tasandiketuul puhub luust ja lihast läbi. Kahjuks pole jõudnud osta endale seitset sorti salle, millesse hindud end mässivad. Korrutan endale nagu mantrat*: see jääb viimaseks korraks, see jääb viimaseks korraks, see jääb viimaseks korraks…

3.В NOVEMBER

„See oli nagu sõda,” hüüatab nooruke itaallanna, kes minuga ühel ajal raudteejaamast hotelli jõuab. Tõsi, ma pole kunagi varem nii hirmsasti oma elu pärast kartnud, kui velorikšaga Varanasi auklikel täistuubitud teedel rappudes. Olin päris kindel, et pudenen kitsukeselt istmelt alla nagu üleküpsenud õun. Eriti pärast seda, kui rikšajuht teeserval peatuse tegi, kotikese mingit pulbrit kurku kallas ja erilise raevuga pedaale väntama asus. Hakkasin tõsiselt kahetsema oma kergemeelsust, et polnud elu ära kindlustanud. Nägin juba ennast verisena teel lebamas, kohver lõhki ja asjad laiali pudenenud. Ent imekombel möödusid kõik kokkupõrked rataste, lehmade ja puuviljakärudega õnnelikult. Rikša küll värises pateetiliselt, ent jäi püsti.

Kuid tõeline võitlus alles algas. Vanalinna ülikitsaste tänavate labürindis ei mahu sõitma ükski sõiduk, millel rohkem kui kaks ratast. Mis on iseenesest hea, sest see hoiab Gangese kaldapealse õhu puhta. Halb on see, et võõras peab hotelli tee leidma, aga kaardist on vähe abi ja küsida pole kelleltki, sest igaüks üritab sind meelitada oma hotelli, kus talle turisti eest komisjonitasu makstakse.

Mul on interneti kaudu tuba broneeritud ja vastav paber näpus, aga kaks tüüpi saadavad mind ikka varjuna ja neil õnnestubki mind oma hotelli ukse juurde juhtida. Näitamata välja pettumust, kui ma tõrksalt uksest mööda marsin, tulevad nad koos minuga edasi ja passivad Ganpati võõrastemaja registreerimislaua juures, kuni ma võtme saan ja oma tuppa loivan.

HILJEM

Vaevalt paar tundi on möödas ja juba olen jõudnud röökida umbes seitsmeaastase poisikese peale, kes pakkus järelejätmatult oma seksuaalteenust (huvitav, kuidas see oleks