HГµbedapoiss

Кристина Ульсон

„Klaaslastest“ tuttavad Aladdin, Billie ja Simona on jälle vastamisi kummitusega. Aladdini vanemad avastavad, et nende restoranist varastatakse toitu ning sõbrad otsustavad välja uurida, kes seda teeb. Peagi märkab Aladdin poissi, kes vaatamata talvekülmale on väga õhukeselt riides. Alati, kui Aladdin püüab poissi kätte saada, kaob too, jätmata lumele ühtegi jalajälge. Ja mis kõige kummalisem – keegi peale Aladdini poissi ei näe. Lisaks sellele peab Aladdin lahti harutama ka kadunud hõbeda saladuse. Kes on see salapärane poiss ja kus on kadunud hõbe? Kas sõbrad suudavad nendele küsimustele vastuse leida?

Originaali tiitel: Kristina Ohlsson Silverpojken Lilla Piratförlaget AB, Stockholm Avaldatakse kokkuleppel Salomonsson Agentuuriga (Salomonsson Agency AB), Rootsi Copyright © Kristina Ohlsson, 2014 Kaanekujundus: Eric Thunfors Kaanefoto: Jeffrey Conley ja Donald Iain Smith/Getty Image © Tõlge eesti keelde. Allar Sooneste, 2017 ISBN 978-9985-55-319-0 ISBN 978-9985-55-329-9 (epub) Kirjastus Tiritamm Endla 3, 10122 Tallinn www.tiritamm.ee Trükitud trükikojas Koit

1.

KUI ALADDIN ESIMEST korda lühikestes pükstes poissi nägi, sadas lund. Taevast katsid rasked pilved ja oli külm. Aladdin kavatses minna koos sõbratari Billiega uisutama. Läbi Åhusi voolav jõgi oli külmunud ja kitsast veeribast oli saanud libe jäärada. Aladdini isa ütles, et ta ei mäleta, millal viimati midagi taolist juhtus.

„Ma olen Åhusis elanud peaaegu kümme aastat ega ole veel kordagi näinud, et vesi juba novembris jäätuks,“ rääkis ta.

Aladdin kuulas ta juttu ning pakkis samal ajal vГµileibu ja termost sooja kakaoga seljakotti.

Ema ja isa tulid Türgist Rootsi, kui Aladdin väike oli. Ta ei mäletanud sellest mitte põrmugi. Kui keegi küsis, kust ta pärit on, vastas Aladdin alati, et Åhusist.

Sel päeval, kui Aladdin lühikeste pükstega poissi nägi, oli tal kiire. Ta teadis, et oli hiljaks jäämas, ega tahtnud, et Billie peaks teda ootama.

Ehkki praegu ei olnud see tegelikult Aladdini süü, et ta hiljaks jääb. See oli tema vanemate süü. Nendele tuli pähe mõte müüa maha oma maja ja kolida vanasse veetorni, kus asus nende restoran „Türklane tornis“.

„Kas me hakkame veetornis elama?“ pani Aladdin imeks. „Hullud olete või, see ei ole võimalik!“

„Miks mitte?“ küsis Aladdini ema. „Terve torn on ju meie oma, aga restoraniks kasutame sellest vaid esimest ja viimast korrust. Kõik vahepealsed korrused on tühjad.“

Ja nii tehtigi. Nad kolisid mõni nädal tagasi sisse. Aladdin pidi mööda treppe kuuendale korrusele lippama, et oma tuppa jõuda. Seepärast jäi ta sageli hiljaks, kui läks mõne sõbraga kohtuma. Ema heitis nalja, et see on hea, nii saavad jalad tugevaks. Aga Aladdini meelest ei olnud see kuigi naljakas. Talle oli ju selge, mispärast nad tegelikult kolisid.

Restoran oli hakanud alla käima. Nad ei teeninud enam nii palju raha kui varem. Seepärast müüsid nad kõigepealt maja ja seejärel paatelamu, milles tavatsesid suviti elada.

„Mõnikord on raha rohkem ja mõnikord vähem,“ rääkis Aladdini isa. „Mis siin ikka nii väga erilist on.“

Kuid Aladdin nägi, et isa oli murelik, ja see häiris teda. Tunne ei olnud sugugi hea.

„Olge uisutades ettevaatlikud,“ manitses ema, kui seljakott pakitud sai. „Pea meeles, et vesi on külmunud ainult ülesvoolu, mitte sadamas laevade juures.“

„Ja-jah,“ kostis Aladdin kähku ja tormas minema.

Ema kutsus ta ukselt tagasi.

„Ära õhtusöögile hiljaks jää. Isa ja mina tahame sinuga rääkida.“

Ema nägu oli tõsine. Aladdin kibrutas laupa.

„Kas midagi on juhtunud?“

„Me räägime sellest hiljem. Mine ja lõbutse nüüd Billiega.“

Ema pöördus ümber ja naasis restorani. Aladdin hakkas ebakindlalt trepist alla astuma. Huvitav, millest vanemad temaga rääkida tahavad?

Ta märkas poissi kohe, kui uksest väljus. Too seisis veidi eemal ja silmitses Aladdini. Aladdin üllatus nii, et oleks peaaegu seljakoti sülest pillanud