Klaaslapsed

Kristina Ohlsson

Billie ja ema uues kodus toimuvad salapärased sündmused.Salapärased ja ebameeldivad sündmused, millest Billie aru ei saa.Just nagu ei tahaks maja, et nad seal elavad.Just nagu teeks maja kõik, mis tema võimuses, et neid sealt minema peletada.Koos sõbra Aladdiniga asub Billie maja sünget ajalugu uurima. Mida rohkem ta teada saab, seda kindlamalt arvab ta, et nad peavad sealt võimalikult kiiresti ära kolima. Enne kui juhtub midagi jubedat. Enne kui on liiga hilja … Kristina Ohlsson (s. 1979) on üks tuntumaid Rootsi krimikirjanikke. Tema teoseid on tõlgitud 13 keelde. “Klaaslapsed” on autori esimene lasteraamat. Kristina on hariduselt politoloog ja enne kui temast sai 2012. aastal vabakutseline kirjanik, töötas ta Euroopa Julgeoleku- ja Koostöö­organisatsioonis (OSCE), Rootsi Julgeolekuteenistuses ning Rootsi Välisministeeriumis.

Raamatu väljaandmist toetab Rootsi Kultuurinõukogu

Originaali tiitel: Kristina Ohlsson GLASBARNEN Lilla Piratförlaget AB, Stockholm Avaldatakse kokkuleppel Salomonsson Agentuuriga (Salomonsson Agency AB), Rootsi Copyright @Kristina Ohlsson, 2013 Kaanekujundus: Eric Thunfors Kaanefoto: Kenneth Hellman © Tõlge eesti keelde. Allar Sooneste, 2015 ISBN 978-9985-55-310-7 ISBN 978-9985-55-327-5 (epub) Kirjastus Tiritamm Tallinn, 2016 www.tiritamm.ee Trükitud trükikojas Koit

1.

MITTE KEEGI EI TEADNUD, kuhu lahkus perekond, kes majas varem elas. Mullu suvel pakkisid nad ühel ilusal päeval lihtsalt oma asjad kokku ja kadusid. Pärast seda oli maja seisnud tühjalt.

„Nad helistasid mulle juunis,“ rääkis mees, kes Billiele ja tema emale maja näitas. „Nad rääkisid, et pereisa sai uue töö ja nad peavad kohe ära kolima. Ja küsisid, kas ma ei saaks neil aidata maja müüa.“

Mees raputas pead ja tõusis nende ees mööda treppi välisukseni. Billie tundis ebalust kasvamas. Kas nad hakkavadki nüüd siin elama? Ema pööras end ümber ja naeratas tütrele. See oli uus naeratus – ta hakkas niiviisi naeratama pärast seda, kui isa aasta tagasi haigestus. Kurb naeratus, mis Billie mõtted tsirkuseklounidele viis.

Mees keeras välisukse lukust lahti ja sisenes majja. Billie ja ema järgnesid talle.

„Ma ei suutnud mõistagi keelduda, kui nad mu abi palusid,“ jätkas mees. „Ma ei ole küll mingi maakler, aga mis kunst see maja müümine ikka on. Kuid mul ei olnud aega maja müüki käsile võtta kohe, kui nad ära kolisid. Pärast tuli sügis peale ja siis talv, ma helistasin neile ja panin ette, et parem oleks ehk oodata järgmise suveni.“

„Kas maja on palju vaatamas käidud?“ uuris ema.

Mees kГµhkles, enne kui vastas.

„Tjah,“ kostis ta. „Mitte just palju, kuid omajagu. Ja mitmed on huvi tundnud.“

Billie arvates mees valetas. Ta pani selliseid asju hästi tähele – inimeste häälest kostis selgesti, kui nad tõtt ei rääkinud. Kas või toogi kord, kui ta emalt küsis, kas isa sureb, ja ema vastas, et oh ei, muidugi mitte. Billie sai otsekohe aru, et ta valetab.

Mees näitas neile, mida majas näidata oli. Ülemisel korrusel oli kaks üpris väikest kaldse laega magamistuba. Alumisel korrusel oli köök, elutuba, väike külalistetuba ja vannituba.

„Köök on pisike,“ märkis Billie.

„Meile piisab,“ vastas ema.

Billie vaatas ringi. Maja oli vana. Teabelehelt, mille mees neile andis, võis lugeda, et see on ehitatud peaaegu sada aastat tagasi. Siniseks värvitud puitmaja. Värv oli pragunenud, seda pani tüdruk juba aias seistes tähele.

„Nad värvisid maja kõigest mõni aasta tagasi üle,“ seletas mees. „See oli varem kollane.“

Nad seisid Гјlakorrusel Гјhes magamistoas ja Billie tundis, et seal on raske hingata. Majas oli tunda imelikku sumbunud lГµhna, just nagu ei oleks seal oma paarkГјmmend aastat elatud. TГјdrukut ei huvitanud, kas maja oli varem roheline, kollane vГµi must, ta tahtis vaid sealt Г¤ra, tagasi oma koju.

Koju. Majja Kristianstadis, kus ta oli elanud kogu oma kaksteist aastat kestnud elu ja kust ta ei tahtnud iialgi lahkuda. Ema oli pähe võtnud, et nüüd, ku