Kiviing

Kristina Ohlsson

Ohete toa uks oli paokil. Simona ei söandanud astuda ei edasi ega tagasi. Ta kummardus uksepraole nii lähedale kui sai. Süda põksus valjusti. Suu kuivas ja ta tihkas vaevu silmi pilgutada. Siis nägi Simona seda. Varju põrandal. Seal seisis tõepoolest keegi. Keegi, kes oli pikk ja heitis põrandale tohutu suure varju.

„Klaaslastest“ ja „Hõbedapoisist“ tuttavad tegelased on taas tegutsemas. Tulekul on lihavõtted ja Simona ootab, et saaks veeta nädala vanaemaga, kes elab Åhusis. Kuid midagi on lahti nii vanaema kui ka majaga, kus ta elab. Vanaema on väsinud ja mõtetesse vajunud. Liiati kuuleb Simona Ohete toas ohkeid ja kriuksuvaid samme. Suured kivikujud aias liiguvad pidevalt, olles näoga kord maja, kord mere poole. Vana kassettmagnetofoni lintidelt kostab salapäraseid hääli ja kutset kiirustada, enne kui hilja. Simona kutsub appi oma sõbrad Billie ja Aladdini, et saladus lahendada.

Originaali tiitel: Kristina Ohlsson STENÄNGLAR Lilla Piratförlaget AB, Stockholm Avaldatakse kokkuleppel Salomonsson Agentuuriga (Salomonsson Agency AB), Rootsi Raamat ilmub Eesti Kultuurkapitali toel Copyright @Kristina Ohlsson, 2015 Kaanekujundus: Eric Thunfors Kaanefoto: Kristina Ohlsson © Tõlge eesti keelde. Allar Sooneste, 2018 ISBN 978-9985-55-326-8 ISBN 978-9985-55-330-5 (epub) Kirjastus Tiritamm Tallinn, 2018 Trükitud trükikojas Booksfactory

1.

KÕIK SAI ALGUSE raidkujudest vanaema aias. Kujusid oli neli ja need nägid välja just nagu perekond. Kaks last ja kaks täiskasvanut. Tahutud kõvast hallist kivist. Nad seisid väikeses ringis, seljaga üksteise poole. Nii kaua, kui Simona mäletas, olid raidkujud vanaema maja taga alati olemas olnud. Ta kartis neid, teadmata isegi, miks. Ja see oli pisut kummaline, sest Simona ei kartnud muidu peaaegu mitte midagi.

„Kas tead, kes need on?“ küsis ta.

Simona seisis vanaema köögis ja silmitses läbi akna raidkujusid. Oli nädalavahetus. Ta elas vanaema juures, senikaua kuni vanemad reisil olid. Kõik Simona õed-vennad ütlesid, et nad tahavad sel ajal elada sõprade pool, kuid Simonale meeldis rohkem Åhusis vanaema juures. Ja vanaema rõõmustas selle üle väga.

„Pole aimugi,“ vastas vanaema ja astus Simona kõrvale. „Küllap see on lihtsalt mingi rühm inimesi.“

See kõlas nii vanaema moodi. Mingi rühm inimesi. Nojah, seda nägi Simona ise ka. Aga mis inimesed need on? Seda ei teadnud ei Simona ega ka vanaema.

Vanaema maja oli üks suuremaid, mida Simona kunagi oli näinud. Suur, valge ja paljude akendega. See asus mererannast vaid kiviviske kaugusel. Majas oli kunagi olnud hotell. Aga see oli ammu. Vanaema oli jutustanud, et eelmine omanik pidi hotelli sulgema, sest külalisi oli liiga vähe. Viimaks pandi maja müüki. Siis ostsidki Simona vanaema ja vanaisa selle ära. Aga mitte selleks, et hotelli uuesti avada. Lihtsalt selleks, et seal elada. Vanaema ütles, et ta tahab täita maja lastega. Kuid neile sündis üksainus laps. See oli Simona ema.

Simonale meeldis vanaema juures. Isa ütles sageli, et see on üle mõistuse, kuidas vanaema nii suures majas üksinda elab. Aga Simona arvates ei olnud selles mitte midagi imelikku. Tema meelest oli imetore, et seal leidus palju tühje ja vaikseid tube. Kõik oli hoopis teistmoodi kui tema kodus. Seal käis alatasa pöörane mürgel.

„Ta peaks maja remontima või maha müüma,“ väitis Simona isa, kui vanaema ei kuulnud.

„Remontimiseks ei ole tal raha ja müüa ta ei taha,“ vastas Simona ema.

Simona ei mõistnud, mis see neile korda läheb. Ta armastas vanaema maja täpselt sellisena, nagu see oli. Selge see, et vanaema ei kavatse oma kodu ümber ehitada. Siis poleks see ju enam sugugi nii tore.

„Sa võiksid ehk mõned toad välja üürida,“ andis Simona vanaemale nõu. „Inimestele, kes on samamoodi üksikud nagu sina. Või üliõpilastele.“

„Ei tule kõne allagi,“ laitis vanaema Simona mõtte maha. „Kas mul peab siin terve hulk võõraid inimesi ringi sagima? Mitte ilmaski. Mulle meeldib omaette olla. Ma tulen suurepäraselt ise