Kuues sГµrm

Helga NГµu

Karina peab tegema oma elu kõige raskema otsuse. Ta teab, mida temalt oodatakse, aga ta kardab... ta kardab ka poissi, kes bussis tema taga istub ja teda ... nuusutab. Ega ei ole äkki see hull, keda Õekeppijaks kutsutakse? Väikeses maakohas varitseb tundmatu oht- lukustatud majja on maha jäetud väike laps ja kartulikeldrisse on peidetud terve kandekotitäis raha. Aida taga kõrges rohus lebab aga liikumatlult keegi... Kuues sõrm on Helga Nõu kolmas noorsooromaan( varem ilmunud Pea suu ja Tõmba uttu ning pälvis 2003.aastal noorsooromaanivõistlusel ühe kolmest võrdsest esimesest auhinnast.

Toimetanud Ele Ainsoo Kujundanud Heiko Unt Kõik õigused kaitstud. Igasugune autoriõigusega kaitstud materjali ebaseaduslik paljundamine ja levitamine toob kaasa seaduses ette nähtud vastutuse. Autoriõigus: OÜ Maurus Kirjastus, Helga Nõu, 2011 ISBN 978-9949-9099-2-6 ISBN 978-9949-9099-4-0 (epub) Digiteerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2012

1. Pärt

Mina olen Pärt. Kas olete kuulnud, kuidas nad mind kutsuvad? Ei? Siis on hästi. Ärge uskuge, mida nad minu kohta räägivad! Nad valetavad ja näitavad minu peale näpuga. Nad peavad mind mingiks kretiiniks ja arvavad, et ma midagi ei taipa. Aga uskuge mind, ma tean palju asju, millest neil aimugi ei ole. Võib-olla teil ka mitte.

Otsin oma õde Kerlit. Kui ma ta üles leian, siis on kõik jälle hästi ja mul ei ole mingit süüd. See tundub teile võib-olla muinasjutuna, aga muinasjutud on tõelised ja ma usun neid. Ma paneks oma pea talle sülle ja ta jutustaks mulle. Ma tunneks ta lõhna. Tal on nii hea lõhn. Kui olin väiksem, siis elasime lastekodus, aga pärast pandi meid ühte perekonda ja siis kõik halvad asjad algasidki.

Olen otsinud teda igalt poolt. Tean, et Kerli tahtis koolis käia ja arvan, et ta võib-olla selles suurte tüdrukute koolis käibki, mis on jaama taga pargi sees. Olen vahel värava juures passinud ja teda oodanud, et ta välja tuleks. Aga ta pole kunagi tulnud. Ma arvan, et nad ei lase tal tulla. Nad ei taha, et me kokku saame, kõik need, kes valetavad, tähendab. Selle asemel saadavad nad mulle politsei kaela. Ma pole midagi kurja teinud!

Tahan teid paluda, et juhul kui te mu õde näete, siis teatage mulle. Tal on heledad juuksed ja peenikesed käevarred. Te tunnete ta kindlasti ära.

Austavalt

Pärt

2. Kurjategija

Poiss seisab liikumatult kooliõue ümbritseva raudaia ääres ja toetub seljaga vastu jämedat vahtratüve. Ta on lühikest kasvu, ümmarguste silmadega ja lapseliku näoilmega, määratlemata värvi juuksed turritavad püsti peas. Kuna tal on ninas polüübid ja ta peab hingama läbi suu, on ta huuled kuivad ja lõhkised. Rohekas särk on võidunud, vist kaua pesemata, ja püksid põlvedest kulunud. Kui oleks tegemist muinasjutuga, võiks ta olla Tuhkatriinu – ei muidugi, „triinu” ei sobi, pigem siis „pärt”. Jah, Tuhkapärt. Ta kuulub nende paljude hulka, kes ei ole printsiks sündinud. Ja jutt see tänapäeva muinasjutt ongi.

Seekord on poiss seisnud koolivärava juures juba varajasest pärastlõunast saati, tahtes kindel olla, et keegi sealt veel koju pole läinud.

Vahetundide ajal liigub õpilasi vana kahekorruselise telliskivihoone ees, aga ainult ukse ligidal. Kaugemale, värava juurde nad ei tule, sest nad kardavad teda.

„Näe, hull on jälle platsis!” ütleb keegi.

„Õekeppija!” lisab keegi teine, aga tasa, nii et õpetajad ei kuule.

Teised tüdrukud seisavad kobaras koos ja näitavad poisile näpuga. Nad uudistavad teda ja sosistavad, ja erutav sõna ajab neile värinad naha alla. „Õekeppija!”

Kui keegi järjekordselt õuele ilmub, muutub poiss ärevaks, aga nähes, et tulija on võõras ja temast üldse välja ei tee, vajub ta oma endisesse pooluimasesse olekusse tagasi.

Varem või hiljem peab keegi siiski teda märkama ja tema juurde tulema. Kui mitte Kerli, siis keegi teine. Ka siis, kui tullakse ainult selleks, et teda ära ajada, on see talle lohutuseks ja täidab natukeseks ajaks ta tühjust.

Nagu praegugi. Näe, tuleb muusikaõpet