Liblikakoguja

Joel Haahtela

Romaani „Liblikakoguja” peategelane on mees, kes saab ühel päeval teada, et on pärinud maja täiesti võõralt sakslaselt nimega Henri Ruzicka. Selles veidras seigas selguse saamiseks võtab raamatu kangelane ette reisi, mis viib teda nii Saksamaale kui Lõuna-Euroopasse. Selgub, et salapärasel sakslasel oli kirg liblikate vastu ja et omal moel on ka päranduse saaja osa Ruzicka märkimisväärsest liblikakollektsioonist. Haahtela viiendas romaanis ei ole iseäranis palju tegelasi, ent autoril on ebatavaline oskus luua nappide vahenditega nii pingeolukordi kui poeetilist atmosfääri, mis muudab romaani lugemise tõeliselt nauditavaks. Psühhiaatria doktor Joel Haahtela (s. 1972) kuulub kaasaegse soome kirjanduse parimate autorite hulka ning on Olvi kirjanduspreemia laureaat ja Finlandia kirjandusauhinna nominent. Kaks tema teost (romaanid "Liblikakoguja" ja "Elena") on tõlgitud ka saksa keelde.

Tõlke väljaandmist on toetanud FILI – Finnish Literature Exchange Tänu Kultuurkapitalile Ilmunud sarja „Areeni Bestseller“ 6. raamatuna Originaali tiitel: Joel Haahtela Perhoskerääjä Romaani © Joel Haahtela ja Kustannusosakeyhtiö Otava 2006 Soome keelest tõlkinud Hille Lagerspetz Toimetanud Terje Kuusik Sarja kujundanud Tarmo Rajamets Küljendanud Tarmo Rajamets Kõik õigused kaitstud Autoriõigus: OÜ Hea Lugu ja Hille Lagerspetz, 2012 ISBN 978-9949-489-27-5 ISBN 978-9949-489-34-3 (epub) Digiteerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2012

Joakimile ja Verale

I

1.

1991. aasta aprillikuu kolmandal päeval sain ma kirja, mis teatas, et olen saanud päranduse. Lugesin kirja ikka ja jälle ning olin kindel, et ma ei ole kunagi tundnud meest, kelle nimi on Henri Ruzicka. See pidi olema eksitus, muud seletust ei olnud.

Järgmisel hommikul natuke pärast kella üheksat kõndisin ma advokaadibüroo poole, kust kiri oli mulle saadetud. Läksin üle Tunturikatu, astusin läbi väikese pargi moodi puudetuka ja tundsin, kuidas mu näole langes puudelt tilku. Öösel oli sadanud, tänavad olid pärast vihma niisked, pargis ei olnud hingelistki, ümberringi paistis hõljuvat õrn udu. Nagu oleks kõik sel hommikul veidi paigast ära, natuke maailmast irruli, kingade all krabisev kruus, vett nõrutavad oksad. Otsekui oleksin ma ka ise ainult varjupilt, vaevu-vaevu olemas, siluett tühjal tänaval.

Enne kokkulepitud kohtumist tegin poolkaare ümber Töölö lahe Linnunlauluntiele, sealt üle raudteesilla lahesopi äärde, kus jäin hetkeks silmitsema jää alt paljastuvat poolenisti uppunud puupaati. Ma vaatasin paadi akende ees rippuvaid pleekinud lillelisi kardinaid, oranži ja rohelist, hõbedavärvi eesklampi, teki kestendavat lakkpinda, läbi vee kumavat parrast, millele oli tõmmatud sinine triip. Vaatasin ripnevaid köisi, millest osa oli juba katki, mille abil jääb paat puuvaiade külge kiikuma, kui jää on lõpuks läinud või kuni mõni osa lõplikult järele annab. Mõtlesin suvepäevade peale, mida selles paadis oli kunagi veedetud, paadi elegantse liikumise peale läbi lainete, kuidas selle käil oli ikka ja jälle tõusnud lainetele vastu, piiskade peale, mida oli kajutiklaasile pritsinud, saarel ankrusse jäänud vaikuse peale, köienagina peale, paadis nähtud unede peale, võib-olla õnne peale. Ma ei suutnud aru saada, miks see oli sedaviisi unustatud. Isegi heitgaasidest tuhmunud lipp, millel oli juba peaaegu võimatu eristada paadiklubi vappi, oli jäetud kokpiti taha oma kohale, kus see rippus nagu mingi hale, häbistatud mütsak.

Ma jätkasin teed Mariankatule, kus väikese toidupoe vastas oli maja number üheksa ukse kõrvale kinnitatud advokaadibüroo silt. Korraks lõin kõhklema. Jäin ukse ette seisma ega saanud mõttest pilti: kaks inimest päikesepaistes, paat, meri, viimane suvi, vaikus nende vahel. Ma nägin nende aeglustunud liigutusi, aga hääli ma ei kuulnud. Nad olid liiga kaugel, valgus oli liiga hõre, selle servad olid maastikupilti kinni kõrbenud. Vihma oli jälle sadama hakanud ja piiskade hääl täitis tänava, tuules oli