Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss
Kadri Paas
Katariina KrjutЕЎkova
"Andrus Ansip on mees, kellest võitluskaaslased räägivad kui usaldusväärsest kamraadist, meeldivast suhtlejast ja suurepärasest organisaatorist. Oponendid aga neavad teda maapõhja, väites, et tegemist on diktaatori, silmakirjateenri ja pika viha pidajaga. Neid vastandlikke seisukohti uurivad siinse raamatu autorid peategelase abita, jättes lugeja otsustada, mis neist on tõele lähemal. Raamatu jaoks on korraldatud sadu usutlusi. Teiste seas võtavad sõna Ansipi kaaslased koolist ja sõjaväelaagrist, kaastöötajad EKP Tartu rajoonikomiteest ja Tartu Kommertspangast, äripartnerid, Ansipi valitsuste ministrid. Autorid on läbi töötanud tuhandeid lehekülgi riigi- ja eraarhiivide materjale, äriregistri dokumente ning rahvusraamatukogu säilikuid. Üksnes Tartu linnavalitsuse Ansipi-aegsetele dokumentidele oli ligipääs raskendatud. Lisaväärtust annavad mõned salajased seni avaldamata dokumendid ning kirjavahetused. Veel on raamatusse põimitud Ansipi paljude lähikondsete intrigeerivad reaktsioonid autoritega suhtlemisel."
Katariina KrjutЕЎkova, Kadri Paas
Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss
EESSГ•NA
See ei ole elulooraamat. Tegemist on pigem Гјhe inimese juhtumistega muutunud ajas. Andrus Ansip on kГµige kauem ametis olnud peaminister Eestis, seetГµttu on avalik huvi tema kujunemisloo vastu enesestmГµistetav.
Isikulugusid on Eestis avaldatud palju. Inimesed, kes on kirjutanud oma loo ise, pole enamasti avalikkusele kuigi tuntud. Vähesed neist on paberile pannud mälestusi, mis hõlmavad laiemat tausta ja asjaolusid. Tuntud inimestest on kirjutanud teised. Need raamatud jagunevad omakorda sellisteks, kus isikuloo peategelane on olnud teose koostamisel osaline, ja teistsugusteks, kus kangelane hoidub koostööst oma eluloo autoritega.
Poliitikategelase kujunemislugu on enamasti üsna tundlik teema, eriti kui on tulnud läbi elada pöördelisi poliitilisi sündmusi ning tegutseda eri ajastutel. Poliitiku põhikapital on veenvus ja usutavus. Arstil, matemaatikaõpetajal või põllumehel on lihtsam olla veenev, usutav ja lugupeetud kui poliitikul. Kohusetundlik igapäevatöö väärib alati tunnustust, olgu Pätsi ja baaside lepingu, juunipöörde, Saksa okupatsiooni, Stalini režiimi, Hruštšovi sula, Brežnevi stagnatsiooni, perestroika või taastunud Eesti riigi ajal.
Poliitikas see reegel ei kehti. Kujutage ette tingpoliitikut, kes Pätsi ajal õigustas vaikivat ajastut ja rääkis, et rahvas on haige, seejärel kiitis baaside lepet Nõukogude Liiduga, mis pidavat Eestile tagama rahu rahutus Euroopas, juunipöörde päevil toetas Varese valitsust, Saksa okupatsiooni ajal töötas Hjalmar Mäe juures, Stalini aastatel sai palka Suure Juhi ülistamise eest, Hruštšovi ajal sarjas avalikult Stalinit, Brežnevi ajal hurjutas Hruštšovi voluntarismi, Gorbatšovi ajal naerutas Brežnevi stagnatsiooni ning taastunud Eestis kirus nõukogude võimu. Mõistagi ei muudaks kõik sellised poliitilised meelemuutused poliitikut kasutamiskõlbmatuks.
Andrus Ansip on käinud läbi üsna vastuolulise tee. Majanduslikus kitsikuses kasvanuna kujunes tal paratamatult harjumus endaga ise hakkama saada, loota eelkõige enese peale. Tema praktiline loomus hakkas silma juba ülikooliõpinguis ja Eesti üliõpilaste ehitusmalevas. Korrastatust ja raame nõudev laboritöö rutiin sobis noorele mehele. Seetõttu on mõistetav tema liitumine Nõukogude Liidu kommunistliku parteiga. Teenistus poliitohvitserina Punalipulises Balti laevastikus viis ta ideoloogiatööle – kommunistlikult kasvatama oma alluvaid ja kaasteenijaid. Järgnes töö EKP Tartu rajoonikomitee orgosakonna juhatajana, turumajanduse tulekul aga siirdumine välisosalusega eraettevõttesse, siis töö pangas, pankrotihalduri amet, tõus Tartu linnapeaks ja lõpuks Eesti vabariigi peaministriks. Pealiskaudsel vaatlusel võiks öelda, et tegu on tavalise looga, kuidas purupunasest sai sinimustvalge.
Paraku pole asjad nii lih